Mõõgavõitlus
Mõõgavõitlus on võitluskunst, milles võitleja kasutatab relvana mõõka. Tänapäeval on lääne võitluskunstides eristatud ajalooline mõõgavõitlus (keskaegsed ja renessanssiajastu relvad), klassikaline vehklemine (19.-20. sajandi akadeemiline stiil) ning sportvehklemine (epee, florett, espadron). Paljud idamaade võitluskunstid sisaldavad endas mõõgavõitluse elemente (kendo, taiji, aikido, kung-fu).
Läbi ajaloo on paralleelselt eksisteerinud ning üksteist täiendanud militaarne mõõgavõitlus ja sportlik mõõgavõitlus. Kui militaarses võitluses on eesmärgiks vastast iga hinna eest vigastada, siis sportliku võitluse eesmärgiks on oma jõu ja osavuse arendamine ilma partnerit vigastamata. Ohutuse tagamiseks on keelatud ohtlikumad võtted ja relvad on nüristatud. Treenitakse tihti mittekontaktselt, täiskontaktse võitluse puhul kasutatakse kaitsevarustust. Sportliku mõõgavõitluse kõrgajaks jääb hiliskeskaeg ning renessans, klassikalist vehklemist harrastati väga laialt veel kuni 20. sajandi alguseni.
Tänapäeval on mõõgavõitluse populaarsus ja osakaal teiste spordiladega võrreldes oluliselt vähenenud, kuid väiksemas ringis leidub tegelejaid kõikidel ülalmainitud aladel. Ajalooline mõõgavõitlus on kogunud palju populaarsust seoses elava ajaloo-, ajaloo taaskehastamise- ja eksperimentaalarheoloogiaga.
Ajalooline mõõgavõitlus
Ajalooline mõõgavõitluskunst (historical swordmanship) kuulub traditsiooniliste lääne võitluskunstide hulka. Kasutatakse ka termineid "ajalooline Euroopa mõõgavõitlus" (historical European swordsmanship), "ajalooline vehklemine" (historical fencing) ja "ajaloolised Euroopa võitluskunstid" (historical European martial arts).
Kuna ajaloolised traditsioonid on paljuski katkenud ja originaalmaterjal napp, on ajaloolise mõõgavõitluse puhul tihti tegemist rekonstrueeritud vormidega, mille vastavus ajaloolistele prototüüpidele ei pruugi olla väga täpne. Tänapäeval tegeletakse ajaloolise mõõgavõitlusega peamiselt kolmes, üksteisest mitte väga selgelt eristuvas, vormis - ajaloo taaskehastamine, võitluskunstid ja sportlik mõõgavõitlus.
Ajaloo taaskehastajate harrastatud mõõgavõitlus on demonstratiivne, põhirõhk on kostüümide ja varustuse vastavusel arheoloogilisele materjalile. Eestis on enimlevinud ajaloolise mõõgavõitluse alaliigiks viikingvõitlus, kuid taaskehastatakse ka kõrgkeskaegseid rüütleid ja slaavi sõdalasi.
Võitluskunste harrastavate mõõgavõitlejate eesmärk on õppida relva reaalset kasutamist. Kuna harjutatakse võtteid, mis on väga ohtlikud ja sooritatud eesmärgiga vastane tappa või teda reaalselt vigastada, on selline võitlus pigem mittekontaktne ja teoreetiline.
Sportlikust mõõgavõitlusest on reegelduse abil eemaldatud liiga ohtlikud võtted ning võitlus on reaalne ning võistluslik. Reeglid erinevad kardinaalselt erinevates kultuuriruumides, nii lubatud löögipiirkonna, kui kontaktsusastme poolest. Tavaliselt võideldakse löögipunktide peale. Ajaloolise mõõgavõitluse alaliikide hulka ei loeta kaasaegset vehklemist.
Viikingvõitlus
Viikingvõitlus ehk muinasvõitlus on ajaloolise mõõgavõitluse alaliik, milles püütakse taaskehastada 7.-13. sajandi põhja-euroopa võitlusstiile ja ajastukohast varustust. Võitluses kasutatakse tavaliselt lisarelvana ümarkilpi. Mõõga asemel võib kasutada ka kirvest, nuia või oda.
Massilahing
Massilahing on mingi lahingolukorra simuleerimine sõdalasi kehastavate võitlejate poolt, milles võideldakse meeskondade kupa. Massilahingus kasutatakse erinevaid relvi - odasid, kirveid, nuiasid. Ohtlikumate relvade ning suurema segaduse tõttu on massilahing oluliselt ohtlikum kui turniir või kahevõitlus. Olenevalt ürituse iseloomust võib massilahing olla kas teatraalselt demonstratiivne või sportlik.