Maailmasõdades olid kõige rohkem kannatada saanud hõbehaldjad, kuid ka põlispõhjalaste vägi oli nõrgenenud.
Laante ja kaljukoobaste pimedusest ilmusid välja varjuhaldjad, kes olid Maailmasõdade ajal seal peidus. Nende valitseja oli Udumäe Kuningas ja neid oli palju. Ka metstrollid olid nüüd tugevad ja arvukad, sest ka neil oli õnnestunud sõdadest kõrvale hoiduda metsasügavikes, kust neid võimatu oli üles leida. Kiiresti langesid nende võimu alla nii Haldjalaaned, kui Mädasoo.
Haldjalaantes peeti maha Haldjalaante Sõda, mis algas Soolahinguga. Udumäe Kuninga hiigelmalev tungis otse Mädasoo südamesse ja purustas sootrollide vastupanu täielikult. Kaotused olid mõlemal poolel kohutavad. Trollid piirasid vastutasuks terve aasta Udumäe linna, kuid ei suutnud seda vallutada. Vähesed ellujäänud sootrollid lahkusid Mädasoost ja kolisid Ülevlaantesse ning Trollisohu. Varjuhaldjad jätkasid sõda Haldjalaantes ja tungisid lõunapool kuni Tarani välja. Seal peeti nad aga kinni, sest kuuldes hõimlasi ähvardavast ohust, saatis Tuuleranna Kuningas sinna oma mõõgamehed. Varjuhaldjate pealetung peatati ja Haldjalaante sõda oli läbi.
Põhjapool ähvardas Haldjalaante saatus tabada ka Ülevlaasi, kus nii varjuhaldjad, kui ka metstrollid juba kanda olid jõudnud kinnitada ning seal elavatele hõbehaldjate viimastele riismetele rängalt peale rõhusid. Lisaks lagastasid neid imelisi maid, mis hõbehaldjate valitsuse all uskumatul kombel õitseme ja haljendama olid löönud ning mida isegi Maailmasõjad olid säästnud, nüüd põlispõhjalastest karukütid, söepõletajad, aletegijad ning metsikud orvid.
Ülevlaante kaguosasse oli elama asunud pagulaste malev. Need põhjalased olid kodusõja ajal siia mitmetelt maadelt pakku tulnud. Hõbehaldjad olid neid korduvalt tülitanud ja trollidega olid nad lausa sõjajalal. Pagulased ei saanud elada ühes paigas vaid pided olema pidevalt sõjateel. Smaragdlinna varemetest olid nad leidnud relvalaod ja ennast relvastanud hõbehaldjate vahedate relvadega.
Mustmäe nõidade vahendusel sõlmis Marmorlinna Kuningas kokkuleppe pagulasmalevaga ja Ülevlaaned jagati pooleks. Pagulaste jõugust sai Surnusirujate Malev, kes aitas hõbehaldjatel takistada Ülevlaasi teiste hõimude võimu alla sattumast. Trollisoo jäi kindlalt sootrollide valdusesse, kes ei lubanud sinna kedagi peale metselajate ja metsikute haldjate, kuid nõidadel õnnestus ka nemad aja jooksul oma tahte alla meelitada. Ainult mägedest, ei Varjumägedest, ega Mustmägede nõlvadelt, ei suudetud välja tõrjuda varjuhaldjaid ja ka metstrollide liikumist oli nendel aladel raske piirata.
Ennast pidid kaitsma ka põlispõjalased ja nii asutasid Tuuleranna, Meresaare ja Veteveere kaupmehed Põhjala Retkijate Vennaskonna, et võidelda orvide ja krõlide vastu kaubateedel, kus need olid täielikult võimust võtnud. Retkijate ja põlispõhjalaste eestvõtmisel uuendati ka "Põhjala Vennaskonna Lepet", mis sidus seekord Retkijate Vennaskonda, Tuulerannat, Veteveeret, Tara, Vanalinna, merlide hõime ja isegi orvisid ning hõbehaldjaid. Tasapisi hakkasid Põhjala inimesed taas kosuma.
Ehkki "Põhjala Vennaskonna Lepe" nägi ette, et need rahvad on omavahel liidus ja selle vastu, kes rikkus rahu või sõjaseadust, pidid kõik vennaskonna liikmed viivitamatult võitlusesse asuma, ei lõppenud hõimude ja kuningate omavahelised arveteõiendamised kaugeltki. Tuuleranna ja Hallilinn olid pidevas tülis ning meenteedel röövisid halastamatult edasi mitte ainult orvid, vaid ka retkijad, kes aasta aasta järel üha jultunumaks muutusid. Siiski hoidsid leppe sõlminud rahvad omavahel kokku ja võitlesid ühiselt kõikide teiste vastu, kellest neil jõud üle käis. Vaid hõbehaldjad olid leppe likkmed pigem hea tahte näitamise pärast ja ei käinud inimestega eriti läbi, sest nad kuulusid tegelikult Ülevlaante rahvaste hulka. Ülevlaante rahvaste ja Põhjala inimeste vahel kehtis pigem relvastatud rahu, kui sõprus. Ka hõbehaldjatel oli Verejõel piiritülisid Karulaantes elavate põlispõhjalaste ja karuküttidega.
Põhjala Vennaskond oleks juba ammu olnud sõjas surnusirujatega, kui poleks olnud Ülevlaasi ümbritsevaid nõiavarje ja kui surnusirujad poleks olnud kõige jubedamad olevused terves Põhjalas. Liit surnusirujad - sootrollid - hõbehaldjad, mille taga seisis vankumatu võimu tunnusena Mustmäe Nõiakoobas Ülevlaante rüpes, oli vaatamata omavaheliste sidemete lõtvusele siiski purustamatu. Seepärast eelistasid põlispõhjalased jahmerdada orvide ja krõlidega ning oma nina Ülevlaande mitte toppida. Varjuhaldjate ja metstrollidega ei teinud nad samuti tegemist, sest need ei näidanud ennast väljaspool laanesügavusi, ega häirinud inimesi eriti. Vaid Tara karuküttidel ja orvidel oli nendega pistmist.
Sadakond aastat peale leppe uuendamist, ilmusid Põhjalasse tulemehed, kes tungisid siia kirdest üle Kalumägede. Esimesed tulemeeste rüüsteretked olid suunatud Smaragdlinna varemete rüüstamiseks, kuna liikusid jutud, et haldjalinnade varemete all on ikka veel avastamata varandusi. Hiljem üritasid nad mitmel korral tungida Marmorlinnani. Tulemehed olid maiad tähekivist ja haldjaterasest relvade peale ning just neid nad jahtisidki. Hiljem pöördus nende viha juba otseselt surnusirjate vastu, kes nende teel seisid ja samuti haldjamõõku kandsid. Nii said neist paadunud vaenlased ja tulemeeste kiired ning hästi relvastatud ratsasalgad ründasid Ülevlaante ümber asuvaid alasid üha uuesti ja uuesti. Nad tapsid, põletasid metsa, reostasid vett ja õhku ning viisid kaasa loomi, haldjatüdrukuid ja muud, mis nende silmis mingit väärtust omas.
Tulemeestega tuli tegemist ka Mäealuse kääbustel, põlispõhjalastel ja retkijatel. Peale mitmendat rüüsteretke laskis Tuuleranna Kuningas Pikkjõe kääru rajada väikese linnuse, kus viibisid pidevalt mõned sõjamehed ja karukütid. Paar korda olid tulemehed oma retkedel jõudnud isegi Harula maalinnani ja pidanud seal maha mitu verist taplust retkijatega.
Sügisel, 802 aastat peale Hõbelinna rajamist, purustati Marmorlinn tulemeeste ja varjuhaldjate ühisel rünnakul ja hõbehaldjate sugu sai Põhjalast lõplikult otsa. Sellele järgnes kohe surnusirujate vastulöök varjuhaldjatele sama aasta jõulude ajal, mis sai kuulsaks Lumelahingu nime all ja kõik Varjumägedes elanud varjuhald löödi maha.
Tulemeeste rünnakud lakkasid peale seda salapärasel kombel, kuid Surnusirujate Malev lagunes sisetülide puhkemise tõttu ning sõda tõstis korraga pead mitmel pool Põhjalas.
