Muu hulgas ilmnes varsti peale seda, kui juba suurem hulk surelikke inimesi Maailma hulkuma oli pääsenud, et neil on peale hea kohenemisvõime ka komme ürgmaal kiiresti metsistuda ning muutuda loomade, oma vanemate vellede, taolisteks. Inimesed elasid lühikest aega, seepärast kadusid nende mälestused minevikust kiiresti, ehkki nad regilaulude ja leelotustega püüdsid neid meeles pidada ja tulevastele põlvedele edasi pärandada. Seepärast unustasid paljud neist juba paari põlvkonna järel kohustused oma surematute isandate ees ja pidasid end iseenese peremeesteks.
Kaljumägede piiril, Sõõri põhjapoolsel serval, tekkis mitmeid hõime, kes surematuid juba ammu polnud teeninud, mõned neist polnud oma loojaid näinudki. Aja jooksul pagendati ka sõnakuulmatuid hõime Põhjalasse. Ürgmaailma kiskjad olid siin endiselt vägevaimad tapjad ja karu elas verises vaenus oma inimesest vennaga, sest mõlemad olid uhked ja näljased. Lisaks pidid inimesed siin kohtuma üle Sõõri piiravate Kaljumägede imbuva Ilmaruumi hingusega, mida nende tundlikud ja haprad tehistajud ei suutnud taluda. Ääremaade inimestest said hulljulged kütid, kes omaenese põletatud soorauast taotud raskete ja kohmakate odadega läksid neid ründavate näljaste karude, ilveste ja huntide vastu või küttisid söögiks põtru ja sigu. Nad katsid ennast loomanahkadega, ehtisid ohvrite luudega ja kummardasid Ilmaruumi Jõudu, mille lähedust nad tajusid ja millel oli nende jaoks surma lõhn. Neid inimesi hakati nimetama põlispõhjalasteks.
Enamus inimesi olid aga siiski veel surematute teenrid. Nende seast kõige võimsamaid nimetati maugideks. Maugid oli väike rühm kõige võimekamaid ustavaid ja nende järglasi, kelle surematud olid hoolikalt välja valinud sadade tuhandete teiste hulgast, õpetanud nad kogenud nõidadeks ja sõjameesteks ning pannud juhtima oma malevaid ja valitsema linnu. Kui peamise sõdalaste massi surematute väehulkades moodustasid trollid, siis maugid olid selle massi juhid ja korraldajad ning surematute ihukaitsjad. Trollid olid küll asendamatud lahinguväljal, kus nad võisid edukalt vastu panna mitu korda suuremale inimestest koosnevale väele, kuid nende mõtted liikusid surematute jaoks liiga omalaadseid radu mööda. Nad olid liiga lähedased Maailma olemusele, mille jaoks Jäätähe Surematud olid võõrad.
Inimeste loomine ja Maugide õpetamine oli surematute viimane meistritöö Keskimses Ilmas ja selle suurejoonelise liigutusega olid nad oma saatuse selles paigas otsustanud. Maugide ja surematute eneste vahel ei olnud enam väga palju vahet. Nad kasutasid samasuguseid kehasid ja maugidele oli õpetatud enamat jagu surematute tarkusest. Ainus vahe maugide ja surematute vahel oli see, et maugid olid surelikud ja nende teadvus lahkus Maailmast, kui nende keha suri. Maugid olid siiski inimesed ja ehkki nad muutusid üha tugevamateks ja targemateks, oli nende loomus sügaval sisimas sama rahutu, sünge ning verejanuline, kui nende ääremaadel elavatel hõimlastel.
Palju pahaendelisi asju leidis aset, sedamööda, kuidas inimeste arvukus Maailmas suurenes. Silmnähtavalt hakkas nii maugide kui ka põlispõhjalaste tahe ning teod üha enam kaalu andma Maailma saatuse mustrivöösse, mis kireva paelana läbi aja voolab. Sõjad muutusid järjest inimkesksemateks ja lahinguväljadel hakkasid nad aegamööda välja vahetama trolle, hiide ja teisi iidolendeid.
Põlispõhjalaste olemus ja ilme muutus üha metsikumaks ja kohutavamaks. Kartmatult ründasid need karvaste lõustadega ja kontidega ehitud olendid ustavate inimeste külasid Sõõri ääremaadel ja koguni surematute linnu ning piirikindlusi. Nende vastu astusid trollide ja maugide karistussalgad. Kummalisel kombel tundus, et põlispõhjalased ja maugid janunesid üksteise verd ja viha enam kui midagi muud ning muutusid sellest vastastikusest raevust üha tugevamaks.
Ka ülejäänu inimesi valdas hirm. Nad läksid omavahel tülli ja hakkasid valmistama üha rohkem relvi, et kaitsta end ääremaade hõimude ja maugide vägivalla eest. Taevast langes tähti ja paljud nõiad, keda surematud olid õpetanud, lahkusid Iidpuu ümbrusest ja peitsid ennast ääremaadel laiuvatesse laantesse ja mägedesse. Nad teadsid, mis oli tulemas.
Maugide kätte kogunes lõpuks nii ohtralt võimu ja väge, et nad oma käskijate vastu pöördusid ja võimu enesete kätte haarasid. Ehkki neid oli vähe, oli nende käsutuses nii palju võimsaid relvi ja ohtlikke teadmisi, et mäss paisus kiiresti maailmasõjaks ja täielikuks hävinguks. Selle hävingu nimi oli Turm.
Osavalt vandenõusid punudes ja oma vaenlasi üksteise vastu ära kasutades õnnestus maugidel murda nii surematute ülemvõim, kui ka põlispõhjalastest mässajate vastupanu, kellega surematud juba aastasadu olid tulemusteta sõdinud. Maugid vallutasid üksteise järel kõik Maailas asuvad kantsid ja linnad ja hakkasid nende valitsejateks. Võimsamaid nendest hakati hüüdma Turma Isandateks.
Selleks ajaks oli põlispõhjalasi juba palju. Nad olid tugevad, harjunud Põhjala karmi ilma ja eluga ning nende sepistatud relvad olid säravad ning vahedad. Nad ehitasid võimsa kantsi Tuulerannale, Põhjamere kõige hommikupoolsemasse soppi, ja valisid eneste seast oma kuninga. Nad moodustasid ka võimsa Musta Maleva, mis musta mässulipu all võitles surematute teenrite, nii trollide, kui ka maugide vastu.
Kui maugid ise oma surematute käskijate vastu mässu alustasid, otsisid nad põlispõhjalastega lepitust, et üheskoos vaenlase vastu võidelda. Maugid olid just vallutanud Vanalinn ja võimsamatest nende hulgas olid saanud Turma Isandad, kuid õhtupoolsed alad olid veel surematute võimu all. Nende purustamiseks sõlmisid Turma Isandad Musta Malevaga liidu ja lõid Jäätähe Surematute maleva, mis koosnes peamiselt metstrollidest, Tuhande Järve Maal pihuks ja põrmuks.
Peale seda ei pidanud Turma Isandad põlispõhjalasi enam vajalikeks ja pöördusid taas nende vastu, sest tahtsid omale ka Tuuleranna maid. Must Malev purustati, Tuuleranna linn põletati maha ja sealsed isandad tapeti. Kes ellu jäid, pagesid laevadega saartele pakku või peitsid end Hiielaantesse.
Surematute maailm purustati vääramatu väega ja enamus neist leidsid lõpuks otsa oma pikale elule lahingutes, milletaolisi pole nähtud Maailmas ei enne ega pärast. Mõned vangistati ja heideti igavesse vangistusse sügavates koobastes maa südames, kus nad võibolla Maailma otsani vaevlevad. Öeldakse ka, et mõned neist lendasid minema viimaste tähelaevadega, mis neil veel alles olid.
Maugid said enesele Päikesetule, haarasid võimu Sõõris ja täitis selle jubeda omaloominguga. Maugide tegudest sündis vägi, mida nad valitseda ei suutnud ning mis pea kogu sureliku inimese soo tuulispasana maailmast minema pühkis. Seda väge nimetatakse Turmaks ja selle väljakutsujaid Turma Isandateks.
Keegi ei tea täpselt aja pikkust, mil Turm kestis ja võimutses. Turma Isandad imesid aega oma süngetesse kantsidesse ja öeldakse, et samal ajal kui nende jaoks kulus aasta, pidid ääremaadel elavad olendid nägema aastakümneid või koguni sadu. Peaaegu kogu inimsugu leidis oma otsa, kaasa arvatud Turma Isandad ise, kes lõpuks omaenese loodu läbi hukkuma pidid, nagu nad oma loojad hukutanud olid. Maailm täitus uute olenditega, surematute isandate vägi oli kustunud ja võim antud tagasi ürgjõududele.
