Oli aeg, kui Ilmaruumi saabus Suur Pimedus. Tähed ja päikesed kustusid, maailmad muutusid jäisteks ja külmadeks. See oli sõda kehatute vaimude ja surelike rahvaste vahel. Suurel Jäätähel elav surelik rahvas oli kasvanud nii vägevaks, et nad olid muutunud surematuteks. Mõned arvasid, et nad olid hoopis kehatud vaimud ja rändurid, kes elasid surelikes kehades, kuid seda ei tea täpselt keegi.
Jäätähe rahvas võitles kehatute vastu vihasemalt kui keegi teine. Nad heitsid end ühte väevalda tulega ja vandusid tulele truudust igaviku lõpuni. Tuli kaitses neid pimeduse ja külma eest, kuid ei suutnud enam ravida nende lootusetult surmarüppe langenud koduilma, mis oli muutunud olematuse ja olemasolu piiril triivivaks jääkämbuks kehatute surmava hinguse läbi. Seepärast lendas Jäätähe rahvas eemale sõjast ja kõikidest tuntud maailmadest, kuni leidis kaugel Linnutee serval laiuva Keskmise Ilma, mille olemasolust vaid väga vähesed teadsid.
Keskmnine Ilm asus väga kaugel teistest ilmadest ja seda mitte ainult ajalises ja ruumilises mõõdus, vaid ka kogu ainelise maailma tasandi poolest. See oli siiani väga ebamääraste piiridega paik ja kalduvusega osaliselt Ilmaruumi tühjusesse laiali valguda. Keskmist Ilma asustasid suuremalt jaolt haldjad, kes olid samuti midagi kehaliste ja kehatute olendite vahepealset. Lisaks nendele elasid siin laiuvates mõõtmatutes ürglaantes hiiglasuured elukad, kes õgisid taimi ja üksteist.
Jäätähe surematud tõid siia oma tähelaevad ja püstitasid laantesse oma kõverjalgsed altarid pühadele tähtedele ja päikestele. Võim tule üle tegi nad tugevaks ja neist said Päikesetule käskijad. Nad kuulutasid end Keskmise Ilma valitsejateks ja selle märgiks panid nad mäetippudele ja küngastele hiiglaslikud kivid omaeneste kujutistega. Nad andsid Keskmisele Ilmale nõiduse läbi kindlama kuju ning vöötasid selle rõngasmerega, mida Ilmaruumi Jõud koos hoidis. Kes iganes sellest üle purjetas, muutus varjuks ja sulas ühte Ilmaruumiga. Sellest ajast hakati Keskmist Ilma nimetama Maailmaks.
Surematud piirasid Maailma keskosa kõrgete Kaljumägedega ja uduste meredega, et kaitsta seda Valguse Ilma närvutava kuumuse ning Pimeduse Ilma surmava külma eest. Sellesse sõõri asusid surematud elama. Sõõri keskel kasvava Keskmise Ilma vanima tammepuu nimetasid nad Iidpuuks, sest see oli vanim surelik Maailmas. Iidpuu alla rajasid nad oma kantsi.
Ei puude ega loomade hulgast ei leidnud surematud endale palju teenreid. Nad suutsid küll panna mõned söödataimed oma tahtmise järgi kasvama ja taltsutada mõned rohusööjad lojused. Suured puud aga ei pidanud neid enamalt jaolt ühegi pilgu väärliseks ja tolle ajastu hiiglaslikud kiskjad millekski enamaks kui hädapäraseks jahisaagiks, mis ei maitse üldsegi hästi ja krigiseb vastikult hamba all. Aja jooksul õppisid muistse maailma asukad aga tundma surematute väge läbi tule ja tapariistade ning hakkasid suhtuma nendesse kui võrdsetesse. Ürglaaned ja loomakarjad tõmbusid eemale Sõõri keskpaigast, kus asus Surematute vald, ja asusid elama ääremaadele.
Palju rohkem suutsid surematud kasutada ära Keskmises Ilmas elavaid maahaldjaid. Surematud vajasid Sõõri ehitamiseks ainet ja selle muutmise oskust, mida maahaldjad valdasid. Kääbused ja hiiud olid algselt mäehaldjad ja kivivaimud. Surematutele meeldis kääbuste olemus ning nad vangistasid neid nii palju kui suutsid ja muutsid ümber. Nad tegid kääbused rohkem loomade sarnasteks, andes neile lihaliku keha, oskused tööks ja tahte tegudeks. Nii said neist surematute esimesed abilised ja töömehed. Teiseks muutsid nad hiide, et panna neid tegema raskemaid töid, mille jaoks kääbused liiga väikesed olid. Kääbuste ja hiidude muutmine rikkus aga Keskmise Ilma tasakaalu ja veel palju enam olid seda rikkunud kõik muud tööd, mida surematud olid teinud.
Kääbused ja hiiud läksid omavahel tülli. Hiiud said kadedaks kääbuste peale, kes toimetasid tähtsamaid töid ja said rikkalikumat tasu, samas kui nemad pidid vaid kive ja mulda tassima. Lõpuks ajasid Surematud mässulised hiiud Sõõrist välja. Hiiud aga võtsid kaasa tule, mida nad kääbuste eeskujul kasutama olid õppinud, ja neist sai uus hirmuäratav haldjahõim teiselpool Kaljumägesid, väljaspool Sõõri.
Nüüd oli Sõõri ja Kaljumägesid vaja kaitsta hiidude rünnakute eest. Ka loomade kuningad polnud sissetungijate võimu kunagi lõplikult tunnistanud ja teiselpool Kaljumägesid elas palju ürgaegade haldjaid ja elukaid, kes surematute peale sugugi hästi ei vaadanud. Surematud pöördusid taas Maaema poole. Nad lõid omale maleva, muutes osa maavaime trollideks.
Mäetrollid aretati esimesena Kaljumägede mäehaldjatest. Vastukaaluks hiidudele, kelle vastu nad pidid võitlema, tehti nad samuti suured ja tugevad. Kuid kääbuste ja hiidudega sündinud pahandustest kohutatuna andsid surematud meistrimehed mäetrollidele liiga vähe oidu ja tahtekindlust, mis muutis nad sõdalastena kõlbmatuteks. Metstrollid tehti metshaldjatest. See töö õnnestus paremini ning metstrollid teenisid ajastuid tublilt ja kartmatult oma isandaid ääremaade sõjatandritel. Nad võitlesid nii hiidude, loomade, kui ka kõiksugu muu õudusega, mis Sõõri võis tungida. Kui surematutel oli juba rohkem kogemusi haldjate muutmisel, lõid nad sootrollid. See hõim sai võimas ja võitmatu pikaks ajaks. Osavad, kõrgid ja kartmatud olid nad ning parimad sõdalased, kes kunagi Sõõris on sõjateed tallanud.
Trollihõimude omavaheline läbisaamine ei olnud aga juba alguses kuigi hea ning nad lõid peagi üksteisest lahku ja paigutati erinevatesse paikadesse, et nad karvupidi kokku ei läheks. Metstrollidest ja sootrollidest loodi eraldi malevad ning saadeti erinevatesse paikadesse. Juhmakad mäetrollid lasti vabalt Kaljumägedesse hulkuma, kus nad pikkamööda kodunesid ja käisid ka omamoodi piirivalvurite ette, ehkki nad omadel ja vaenlastel suurt vahet ei teinud.
Surelik inimene loodi kõige viimasena. Temast pidi saama tuletaltsutaja ja taevatähtede tundja. Surematud kavatsesid inimkehasid kasutada ka eneste jaoks. Nende vanad kehad olid sepistatud veel Jäätähe hämarates ääsides ja olid korduvalt parandatud ning ümber ehitatud. Nüüd hakkasid need lõplikult läbi kuluma ja surematutel oli vaja uusi kesti, mis sobiks Keskmisesse Ilma ja oleks sellega ühte nägu.
Kuna mitmed senised haldjate muutmised ei olnud õnnestunud kuigi hästi, loitsisid surematud inimese kokku paljudest erinevatest olenditest, püüdes saavutada võimalikult mitmekülgset tulemust. Nad kasutasid mitmeid erinevaid haldjaid ja loomi, kes tundusid olevat selles paigas tegutsemise jaoks kõige sobivama ehitusega. Inimesed said kääbustega väga sarnased, sest kääbused olid üks surematute paremini õnnestunud töödest.
Tulemus oli tähelepanuväärne, ehkki raske on öelda, kas oli see suurim meistritöö või suurim nuhtlus, mille surematud Keskmisesse Ilma enesest maha jätsid. Inimesed paistsid algusest peale silma hea kohanemisvõime ja suure enesekeskse teadlikusega, millest sai ühel ajal nende vägi ja nende puue.
Alguses said inimestest surematute varukehad ja lähimad teenrid. Hiljem ka tarkuse ja mäelestuste hoidjad - nõiad ja laulikud, kellega Surelikud jagasid oma teadmisi Ilmaruumi kohta ja mälestusi tegudest, mida nad olid teinud. Kuna aga inimene osutus tõeliselt mitmekülgseks ja kohanemisvõimeliseks olendiks, asusid surematud teda hiljem kasutama kõikvõimalikel töödel, mille jaoks nad ei leidnud muud tegijat. Ehitus ja maaparandustööd, mida kääbused ei tahtnud või ei osanud teha, taimede kasvatamine ja loomade karjatamine - kõik näis neile sobivat. Aja möödudes said neist koguni valvurid Iidpuu über jooksvetel radadel ja siis juba sõjamehed, kes kääbuste eeskujul tagusid enestele ümber haljast rauast koorikud, trollidena janunesid verd ja vägivalda ning surematute eneste kombel kavandasid kavalaid lahinguplaane vaenlaste purustamiseks. Osa neist sattus sõjateel ääremaadele, kuhu nad jäidki elama. Seal said neist sõjakad kütid, kes vihaselt astusid vastu omakorda neid nahka pista püüdvatele ilvestele ja karudele. Ja kõige lõpuks oli just surelik mees see, kes muutis Maailma ja tegi lõpu Jäätähe Surematute loodud maailmakorrale ning nende ajastuid kestnud võimule Keskmise Ilma olendite üle.
