Võinuks arvata, et ta kõnnib unenäos. Otsekui ähvardavad sambad kõrgusid ürgsed puud Põrniku palge ees. Poiss ajas pea kuklasse ja silmitses pika pilguga laant, kuhu Põhjala inimesed kunagi ei läinud - see oli metsik maa. Laanes elasid haldjad, nõiad, trollid ja surnusirujad - koletised, kes söövad inimese liha.
Põrnik kõndis sihitult tohutute tüvede vahel, mis olid üheltpoolt lillakasrohelised ja teiselt poolt kuldsed. Igaühel neist oli nägu. Maad kattis pehme samblavaip, mis talla all mõnusalt vetrus. Murdunud puud olid jäänud nii nagu nad kunagi langesid, hallid samblikutordid katsid neid koheva vahuna juurtest oksatippudeni. Mõõtmatus kõrguses kaardusid võlvidena erkroheliste ja kuldsete lehtedega võrad, millelt rippusid alla hõbedased samblahabemed. Õhk sätendas päikesevalguses, kõrgel puuokstel sädistasid mustad oravad ja kusagilt kostis toksiva rähni nokakõrinat.
Kui poiss lõpuks käimisest väsis, vajus ta ühele sammaldunud kännule istuma. Ta tundis end abitu ja nõutuna. Kuna nälg hakkas juba näpistama, sõi ta veidi siinsamas, otse kännu kõrval, kasvavaid mustikaid ja seeni. Ta polnud selliseid seeni kunagi varem näinud, aga maitse oli neil nagu tooretel seentel ikka. Natuke kibe. Ürglaas kihas elust ja üks hiiglasuur kuldse seljakilbiga mardikas ronis oma teravate konksjate jalgade kõbinal poisi jalgapidi üles. See ehmatas hirmsasti. Ta raputas ägedasti jalga, nii et rännumees kauges kaares minema lendas ja veidi eemal samblale selili siputama jäi.
Üha enam tundus Põrnikule, et ta näeb und. Puud ärkasid ellu ja selgelt kostis nende suurte laanehiiglaste võimsaid hingetõmbeid, känd istumise all muutus üha pehmemaks. Varsti näis poisile, et tema keha jääb istuma kännule, kuid mõte tõuseb üha kõrgemale ja kõrgemale. Peagi hõljus ta juba kuldse lehestiku vahel, nähes all iseennast, kulunud nahkvammuses kõhetut poisikest kännu otsas istumas.
"Kronk-kronk-kronk!" hüüdis ronk kusagil õige lähedal.
ILMARUUMI TRUMMIMEES (I lugu - Hõbehaldjad)
Maailma saatus on kui lugu, mida mängib Ilmaruumi Trummimees. Keegi ei tea seda lugu algusest lõpuni, ent nagu iga teine pillilugu, kulgeb ka maailma saatus kindla rütmi ja viisi järele. Temas on palju korduvaid viise ja samasid teemasid mängitakse läbi üha jälle. Vähesed olendid elavad piisavalt kaua, et neid kordusi tajuda, veel vähesemad suudavad neid ette aimata. Inimelu vältab Ilmaruumi Trummimehe jaoks vaid mõned trummilöögid, ent lugu, mida ta mängib, on lõputu. Siiski, kes piisavalt tähelepanelikult kuulab, võib selle järgi tantsida või koguni kaasa mängida, kui julgeb. Tuleb vaid sattuda õigesse paika ajal, mil seda tabab Ilmaruumi Trummimehe võimas löök.
ENNUSTUS (I lugu - Hõbehaldjad)
Hommikupuna näis vaevalt nõia sõnu tähele panevat, nii hajameelne ilme oli tal. Kivist tooli seljatoele nõjatunult nägi ta lahtiste silmadega und - õhtune aeg ei olnud tema tugevamaid külgi. Kuukiire klaasistunud silmad peegeldasid vaid maas lebava kuukera sinakat kuma, vaevalt oli ta oma mõtetes kõnelejatele lähemal kui Hommikupuna. Nõid põrnitses kaht unistajat põlglikul altkulmupilgul. Vaid Ehakiire silmis põles ikka veel heledalt juba loojunud päikese verev lõõm. Nõid heitis sellesse hõõgusesse oma tumedate silmade öö ning ootas, kuni hõbehaldja vaade teda enam ei pimestanud. Siis langetas ta taas pilgu ja jätkas häält kõvendades:
"Tema kohta käib üks ennustus!"
"Ennustus?" uuris Ehakiir uudishimulikult.
"Ennustus ütleb, et kui saabub aeg, toovad Ilmaruumi tuuled Põhjalasse värskust ja tuli puhastust. Puhkevad taas suured sõjad üle kogu Maailma, mis nende läbi saab uuendatud. On ka öeldud, et kogu see jama algab poisi saabumisega, kelle silmades on pimeduse vägi ja temas elab Ilmaruumi Jõud. Temast saab julm sõjamees ja võimukas isand, esimene nõidsõdalane Põhjalas peale iidseid aegu. Lõpuks avab ta Ukse vaimude maailma ja sellest avanevad ka Ilmaruumi väravad. Meie maailm ei seisa üksinda Ilmaruumi avarustes. Täheväravatest, mille läbi kord saabusid surematud, kustkaudu said maailma tähekivi ja Tähejärve needus, sealt võib tulla nii mõndagi. See tähendaks nii või teisiti lõppu maailmale, mida meie tunneme. Aeg on saabubud ja poiss ennustusest viibib teie kojas."
"Kuidas sa seda tead?"
Nõid jättis Ehakiire küsimuse tähele panemata ja jätkas:
"Varjuhaldjad soovivad kindlasti takistada tema jõudmist eesmärgile, sest värsked tuuled Ilmaruumist pühivad minema selle läppuva maailma rõsked varjud, milles nad elada armastavad. Aga varjuhaldjad ei tea, et poisi kehas on leidnud kodu vana vaim, palgasõdur surnute maailmast. Me ei tea veel, keda ta teenib, aga ma olen päris kindel, et ta täidab oma ülesande ja ainus võimalus teda takistada, oleks ta tappa. Selle vältimiseks teen ma aga kõik, mis suudan."
"Miks?"
"Miks?"
Nõid mõtles hetke ja seletas siis:
"Ilmaruumi Trummimehe rütm on siin kindel ja vali. Nagu iga teine pillilugu, kulgeb ka maailma saatus kindla rütmi ja viisi järgi. Nagu kõikides lugudes, on ka maailama saatuses palju kordusi ja viise. Sa tead maailmas valitsevat vääramatust - peale sõda tuleb rahu, peale loomist sünnib turm, peale turma uus maailm. Meie praegune maailm on kõdunev maailm. Ka mina armastan elada vaiksetes varjudes, ent ilma värskuseta maailm lämbub ja sureb. Pealegi oleks poisi tapmine jõuvõlg, mida isegi mina üle ei elaks, sinust rääkimata, Ehakiir."
Lastes hõbehaldjal seda veidi seedida, jätkas ta:
"Seepärast peab sõna teoks saama ja häving tuleb kohutav! Mul on seda sulle hirmus öelda, aga nüüd peate te võitlema, võitlema oma ellujäämise eest. Teid on vähe järel ja uus häving pühib teie viimased riismed Põhjalast. Mida me saame teha? Me võime valmistuda selleks, mis on tulemas. Teadmine ja valmisolek saab selles olukorras olla meie ainus eelis vaenlaste ees. Me peame poissi valvama ja pidama silmas igat tema tegu. Iseäranis ei tohi me lasta tema ligi oma vaenlasi praegu, kui ta on mõjutatav ega suuda veel enese eest seista."
Nõid põrnitses mõnda aeg Ehakiirele otsa, otsekui küsides eneselt, kas see udupea sai üldse aru, millest talle just räägiti. Öö süvenedes oli kuningapoeg muutunud kuidagi lodevaks ja näost vanaldaseks, tuli tema silmis oli peaaegu kustunud. Leidnud haldja ilmes siiski teatavat mõtlikku murelikkust, tõusis nõid püsti ning pöördus minekule.
"Poiss võib jääb esialgu siia - väikest poissi ei saa kasvatada meheks Mustmäe pimedates ja üksildastes koobastes või Nõiutud Metsas, metsikute elajate keskel. Õpetage talle hoolega tapmiskunsti ja valvake, et teda ära ei varastata. Olge valvsad, hõbehaldjad!"
Uksel seistes tõstis Grogos hüvastijätuviipeks kepi ja juba kadus tema vimmas kogu suveöö rõskesse hämmu.
"Valguse vägi on võitmatu!" pomises Ehakiir.
Hõbehaldjas vajus murelikku nukrusesse, sest aimas, mida neil tulevikult oodata on. Enam kui tuhat aastat oli see kants siin püsinud ja kellelgi polnud õnnestunud teda vallutada. Ehkki kivid mõranesid, kattusid üha enam samblaga ja paistsid järjest vähem silma metsa rohelise kihi alt, ei olnud vägi haldjalinnast lahkunud. Tema iidsetest müüridest hõngus uhkust ja turvatunnet. Haldjad ise pidasid oma kodu vallutamatuks ja seni oli ta seda ka olnud. Nüüd aga oli astunud mängu Jõud oma tapval ja uuekslooval kombel ning need kaunid müürid olid määratud langema õige pea. Ehakiir ei aimanud, et turm saabub kiiremini, kui keegi aimata oskab.
SUUR MÄNG (II lugu - Sõdalasori)
Kõrgemal, teisel pool tegelikkuse kilpi, ümbritseb ainelist maailma vaimude maailm. Just siin käib suur mäng, mille lauaks on maailm ja nuppudeks selle asukad. See pole vähem julm ega alatu, kui maapeal toimuv. Elu ja surma peale käib kisklus, kus igaüks püüab rebida omale tükikese tegelikkusest, tükikese maiuspalast, tükikese kellegi ihust.
Vaimude maailmast veel kõrgemal lõpeb maailm. Seal on täherajad ja Ilmaruumi lõpmatu avarus. Tähevärav on jõuava tegelikkuse kilbis, see on sissepääs, mis viib täheradadelt otse ainelisse maailma. Mustmäe täheväravaid kasutasid surematud, sealtkaudu tulid tähekivid, sealt tuli Tähejärve needus. Mida head saab sealt nüüdki tulla?
Iga käik, iga vise, paljastab midagi mängijate eesmärkidest, paljastab tegelikkuse maskide taha peitunud näod. Rändur ei vajanud maski, teda ei tundnud keegi. Tal polnudki tegelikkuse maski. Ta oli algatanud mängu, kuid tal puudus seniajani sissepääs ainelisse maailma. Ta ei pääsenud läbi tegelikkuse kilbi!
Rändur! See raisk otsib sissepääsu ainelisse maailma! Mida muud ta siin sagib? Ränduril on sidemees ainelises maailmas, Põrniku kehas. Ta püüab temaga ühendust võtta. Häh, katsugu ainult! Seni oli suutnud Grogos seda takistada. Poiss oli tema valdustes. Kuid kes on see võõras vaim, kes elab poisis? Kes on see mängija, kes kannab tema maski?
Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Kõik, mida Grogos kindlalt teadis, pärines ennustusest. Ennustus ütleb: "Lõpuks avab poiss Ukse vaimude maailma ja sellest avanevad ka Ilmaruumi väravad!" Rändur kavatseb täheväravad seestpoolt avada. Aga kelle jaoks? Kes on need, kes on tulemas?
KIHLVEDU (II lugu - Sõdalasori)
Võitleja Metsik oli saanud kuulsaks. Seda mitte ainuüksi oma rammu ja osavuse poolest, vaid ka surmapõlguse läbi. Kui kellelgi oli vaja võitlejat, teati et Metsik ei ütle kunagi ära. Polnud tähtis, kui tugev on vastane.
Metsik kogus endale arme ja kuulsusesära, kuni hakkas sattuma kihlvedudesse. Oli olemas veel üks võtlusliik, mis oli härjapõlvlaste eralõbu. Võitlus verekoertega. Alati võisid nad öelda, et vang hakkas vastu ja nad ässitasid talle koera kallale. Enamik võitlejatest poleks paljakäsi sellise eluka vastu saanud, seepärast anti neile sageli kivi, kaigas või ketijupp. Sellisesse võitlusesse sattus varem või hiljem iga silmapaistvam võitleja ja nii juhtus ka paaril korral Põrnikuga. Ehkki küüned ja kihvad olid temas alati suurt aukartust äratanud, tuli ta nendestki võitlustest auga välja. Juba olid kuulnud temast ka kahkjad, kes samuti võitluskihlvedusid sõlmisid. Neile meeldis korraldada võitlusi kaigaste ja nuiadega. Pärja pani Võitleja Metsiku edule aga järgmine juhtum.
Kaevanduse lähistel peatus retkel olev põhjapoolsete varjuhaldjate väeüksus, selle pealikud olid tulnud kaevandusse suguvendadega mõnusalt aega veetma. Nad tõid kaasa pool tosinat vangi võetud orvit, kelle kaevandus ära ostis. Härm, üks malevat juhtivatest kahkjatest, oli hiljuti omandanud haruldase vangi, keda ta nüüd suguvendade ees uhkustamiseks kaasa vedas. Ta kavatses selle oma isandale Öölinnule viia. Kui pealikud olid isekeskis veidi mõdu rüübanud ja nende pilgud juba kilasid, hakkas Härm oma varandusega hooplema.
"See on vahva sõdalasori, vennad. Lõunast tulles purustasime haisvate punavereliste röövsalga. Ma ei tea, kust nad selle vennikese said ja miks nad teda kinni hoidsid. Mulle tundub, et see on mingi lõunamaa sõdalane, aga kus ja kellele ta vangi langes, vot ei tea."
Kui juba rohkem mõdu oli pruugitud, kõneles ta nõnda:
"Vennad! See mustasilmne peletis on tõeline kurivaim. Kui me haisuelukad olime maha tapnud ja pool tosinat vangi võtnud, leidsime ta kinniseotult põõsas vingerdamas. Ta püüdis lahingusegadust kasutades minema roomata. Võtsime ta kaasa, aga esimesel öösel mõrvas ta murjani, kes vange pidi passima ja oleks peaaegu putku saanud. Enne kui me ta kätte saime, jõudis ta murjani mõõgaga mitu meest ära susata. Vean kihla, et teie orjade hulgas ei ole ühtegi nii vägevat mõõgavõitlejat."
Seepeale pahvatas Kassisilm kihvade välkudes naerma ja sõnas:
"Vend Härm, minu kaevanduses sitsivad Põhjala kõge vägevamad sõdalasorjad. Kui ma sõlmiksin kihlveo sinu elu peale, oleksid sa samahästi surnud."
"Veame kihla!" hüüdis Härm mõdusarvega uljalt enese ümber pühkides, nii et mõdu maha loksus. "Veame kihla selle peale, et see kes võidab, saab omale mõlemad orjad."
Nüüd asuti läbi vaidlema kihlveo tingimusi, sest kumbki ei tahtnud kaotajaks jääda ja püüdis kõiki võimalikke äpardusi ette arvestada.
"Mõlemad võitlvad mõõkadega."
"Raskete mõõkadega."
"Ükskõik millistega - ise valivad."
"Aga mis siis kui üks või mõlemad otsa saavad või vigaseks jäävad?"
"Kaotaja peab surnud orja asendama."
"Samaväärsega!"
"Väärt sõdalasorjaga."
"Hüva."
Keda võtta? Kassisilm mõtles. Kaevanduse parimad võitlejad olid talle teada… Ja siis talle turgatas - Võitleja Metsik! See poiss oskas relvaga imet teha, seda oli ta ise mitmel korral näinud. Siiski ta kõhkles hetke. Võitleja Metsik oli tähtis vang, ta kuulus Rohelise Kiviga Mehele. Kaotuse puhul tuleks pahandusi, kõrgeauline külastas kaevandust tihti. Lisaks oli Udumäe kuningal kombeks määrata alati igale ametile kaks meest, et need teineteist silmas peaks. Nii oli oodata vähem omavoli ja ebameeldivaid üllatusi. Kaevanduses asusid alaliselt kaks kahkjat ja neil oli kohapeal peaaegu piiramatu võim. Kui paarimees Suur Nahkhiir oleks siin, ei läheks selline asi läbi, aga Nahkhiir oli läinud paariks päevaks Rabalinna ja kassidel oli pidu.
(Raivo Ird 2009)
Maailma saatus on kui lugu, mida mängib Ilmaruumi Trummimees. Keegi ei tea seda lugu algusest lõpuni, ent nagu iga teine pillilugu, kulgeb ka maailma saatus kindla rütmi ja viisi järele. Temas on palju korduvaid viise ja samasid teemasid mängitakse läbi üha jälle. Vähesed olendid elavad piisavalt kaua, et neid kordusi tajuda, veel vähesemad suudavad neid ette aimata. Inimelu vältab Ilmaruumi Trummimehe jaoks vaid mõned trummilöögid, ent lugu, mida ta mängib, on lõputu. Siiski, kes piisavalt tähelepanelikult kuulab, võib selle järgi tantsida või koguni kaasa mängida, kui julgeb. Tuleb vaid sattuda õigesse paika ajal, mil seda tabab Ilmaruumi Trummimehe võimas löök.
ENNUSTUS (I lugu - Hõbehaldjad)
Hommikupuna näis vaevalt nõia sõnu tähele panevat, nii hajameelne ilme oli tal. Kivist tooli seljatoele nõjatunult nägi ta lahtiste silmadega und - õhtune aeg ei olnud tema tugevamaid külgi. Kuukiire klaasistunud silmad peegeldasid vaid maas lebava kuukera sinakat kuma, vaevalt oli ta oma mõtetes kõnelejatele lähemal kui Hommikupuna. Nõid põrnitses kaht unistajat põlglikul altkulmupilgul. Vaid Ehakiire silmis põles ikka veel heledalt juba loojunud päikese verev lõõm. Nõid heitis sellesse hõõgusesse oma tumedate silmade öö ning ootas, kuni hõbehaldja vaade teda enam ei pimestanud. Siis langetas ta taas pilgu ja jätkas häält kõvendades:
"Tema kohta käib üks ennustus!"
"Ennustus?" uuris Ehakiir uudishimulikult.
"Ennustus ütleb, et kui saabub aeg, toovad Ilmaruumi tuuled Põhjalasse värskust ja tuli puhastust. Puhkevad taas suured sõjad üle kogu Maailma, mis nende läbi saab uuendatud. On ka öeldud, et kogu see jama algab poisi saabumisega, kelle silmades on pimeduse vägi ja temas elab Ilmaruumi Jõud. Temast saab julm sõjamees ja võimukas isand, esimene nõidsõdalane Põhjalas peale iidseid aegu. Lõpuks avab ta Ukse vaimude maailma ja sellest avanevad ka Ilmaruumi väravad. Meie maailm ei seisa üksinda Ilmaruumi avarustes. Täheväravatest, mille läbi kord saabusid surematud, kustkaudu said maailma tähekivi ja Tähejärve needus, sealt võib tulla nii mõndagi. See tähendaks nii või teisiti lõppu maailmale, mida meie tunneme. Aeg on saabubud ja poiss ennustusest viibib teie kojas."
"Kuidas sa seda tead?"
Nõid jättis Ehakiire küsimuse tähele panemata ja jätkas:
"Varjuhaldjad soovivad kindlasti takistada tema jõudmist eesmärgile, sest värsked tuuled Ilmaruumist pühivad minema selle läppuva maailma rõsked varjud, milles nad elada armastavad. Aga varjuhaldjad ei tea, et poisi kehas on leidnud kodu vana vaim, palgasõdur surnute maailmast. Me ei tea veel, keda ta teenib, aga ma olen päris kindel, et ta täidab oma ülesande ja ainus võimalus teda takistada, oleks ta tappa. Selle vältimiseks teen ma aga kõik, mis suudan."
"Miks?"
"Miks?"
Nõid mõtles hetke ja seletas siis:
"Ilmaruumi Trummimehe rütm on siin kindel ja vali. Nagu iga teine pillilugu, kulgeb ka maailma saatus kindla rütmi ja viisi järgi. Nagu kõikides lugudes, on ka maailama saatuses palju kordusi ja viise. Sa tead maailmas valitsevat vääramatust - peale sõda tuleb rahu, peale loomist sünnib turm, peale turma uus maailm. Meie praegune maailm on kõdunev maailm. Ka mina armastan elada vaiksetes varjudes, ent ilma värskuseta maailm lämbub ja sureb. Pealegi oleks poisi tapmine jõuvõlg, mida isegi mina üle ei elaks, sinust rääkimata, Ehakiir."
Lastes hõbehaldjal seda veidi seedida, jätkas ta:
"Seepärast peab sõna teoks saama ja häving tuleb kohutav! Mul on seda sulle hirmus öelda, aga nüüd peate te võitlema, võitlema oma ellujäämise eest. Teid on vähe järel ja uus häving pühib teie viimased riismed Põhjalast. Mida me saame teha? Me võime valmistuda selleks, mis on tulemas. Teadmine ja valmisolek saab selles olukorras olla meie ainus eelis vaenlaste ees. Me peame poissi valvama ja pidama silmas igat tema tegu. Iseäranis ei tohi me lasta tema ligi oma vaenlasi praegu, kui ta on mõjutatav ega suuda veel enese eest seista."
Nõid põrnitses mõnda aeg Ehakiirele otsa, otsekui küsides eneselt, kas see udupea sai üldse aru, millest talle just räägiti. Öö süvenedes oli kuningapoeg muutunud kuidagi lodevaks ja näost vanaldaseks, tuli tema silmis oli peaaegu kustunud. Leidnud haldja ilmes siiski teatavat mõtlikku murelikkust, tõusis nõid püsti ning pöördus minekule.
"Poiss võib jääb esialgu siia - väikest poissi ei saa kasvatada meheks Mustmäe pimedates ja üksildastes koobastes või Nõiutud Metsas, metsikute elajate keskel. Õpetage talle hoolega tapmiskunsti ja valvake, et teda ära ei varastata. Olge valvsad, hõbehaldjad!"
Uksel seistes tõstis Grogos hüvastijätuviipeks kepi ja juba kadus tema vimmas kogu suveöö rõskesse hämmu.
"Valguse vägi on võitmatu!" pomises Ehakiir.
Hõbehaldjas vajus murelikku nukrusesse, sest aimas, mida neil tulevikult oodata on. Enam kui tuhat aastat oli see kants siin püsinud ja kellelgi polnud õnnestunud teda vallutada. Ehkki kivid mõranesid, kattusid üha enam samblaga ja paistsid järjest vähem silma metsa rohelise kihi alt, ei olnud vägi haldjalinnast lahkunud. Tema iidsetest müüridest hõngus uhkust ja turvatunnet. Haldjad ise pidasid oma kodu vallutamatuks ja seni oli ta seda ka olnud. Nüüd aga oli astunud mängu Jõud oma tapval ja uuekslooval kombel ning need kaunid müürid olid määratud langema õige pea. Ehakiir ei aimanud, et turm saabub kiiremini, kui keegi aimata oskab.
SUUR MÄNG (II lugu - Sõdalasori)
Kõrgemal, teisel pool tegelikkuse kilpi, ümbritseb ainelist maailma vaimude maailm. Just siin käib suur mäng, mille lauaks on maailm ja nuppudeks selle asukad. See pole vähem julm ega alatu, kui maapeal toimuv. Elu ja surma peale käib kisklus, kus igaüks püüab rebida omale tükikese tegelikkusest, tükikese maiuspalast, tükikese kellegi ihust.
Vaimude maailmast veel kõrgemal lõpeb maailm. Seal on täherajad ja Ilmaruumi lõpmatu avarus. Tähevärav on jõuava tegelikkuse kilbis, see on sissepääs, mis viib täheradadelt otse ainelisse maailma. Mustmäe täheväravaid kasutasid surematud, sealtkaudu tulid tähekivid, sealt tuli Tähejärve needus. Mida head saab sealt nüüdki tulla?
Iga käik, iga vise, paljastab midagi mängijate eesmärkidest, paljastab tegelikkuse maskide taha peitunud näod. Rändur ei vajanud maski, teda ei tundnud keegi. Tal polnudki tegelikkuse maski. Ta oli algatanud mängu, kuid tal puudus seniajani sissepääs ainelisse maailma. Ta ei pääsenud läbi tegelikkuse kilbi!
Rändur! See raisk otsib sissepääsu ainelisse maailma! Mida muud ta siin sagib? Ränduril on sidemees ainelises maailmas, Põrniku kehas. Ta püüab temaga ühendust võtta. Häh, katsugu ainult! Seni oli suutnud Grogos seda takistada. Poiss oli tema valdustes. Kuid kes on see võõras vaim, kes elab poisis? Kes on see mängija, kes kannab tema maski?
Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Kõik, mida Grogos kindlalt teadis, pärines ennustusest. Ennustus ütleb: "Lõpuks avab poiss Ukse vaimude maailma ja sellest avanevad ka Ilmaruumi väravad!" Rändur kavatseb täheväravad seestpoolt avada. Aga kelle jaoks? Kes on need, kes on tulemas?
KIHLVEDU (II lugu - Sõdalasori)
Võitleja Metsik oli saanud kuulsaks. Seda mitte ainuüksi oma rammu ja osavuse poolest, vaid ka surmapõlguse läbi. Kui kellelgi oli vaja võitlejat, teati et Metsik ei ütle kunagi ära. Polnud tähtis, kui tugev on vastane.
Metsik kogus endale arme ja kuulsusesära, kuni hakkas sattuma kihlvedudesse. Oli olemas veel üks võtlusliik, mis oli härjapõlvlaste eralõbu. Võitlus verekoertega. Alati võisid nad öelda, et vang hakkas vastu ja nad ässitasid talle koera kallale. Enamik võitlejatest poleks paljakäsi sellise eluka vastu saanud, seepärast anti neile sageli kivi, kaigas või ketijupp. Sellisesse võitlusesse sattus varem või hiljem iga silmapaistvam võitleja ja nii juhtus ka paaril korral Põrnikuga. Ehkki küüned ja kihvad olid temas alati suurt aukartust äratanud, tuli ta nendestki võitlustest auga välja. Juba olid kuulnud temast ka kahkjad, kes samuti võitluskihlvedusid sõlmisid. Neile meeldis korraldada võitlusi kaigaste ja nuiadega. Pärja pani Võitleja Metsiku edule aga järgmine juhtum.
Kaevanduse lähistel peatus retkel olev põhjapoolsete varjuhaldjate väeüksus, selle pealikud olid tulnud kaevandusse suguvendadega mõnusalt aega veetma. Nad tõid kaasa pool tosinat vangi võetud orvit, kelle kaevandus ära ostis. Härm, üks malevat juhtivatest kahkjatest, oli hiljuti omandanud haruldase vangi, keda ta nüüd suguvendade ees uhkustamiseks kaasa vedas. Ta kavatses selle oma isandale Öölinnule viia. Kui pealikud olid isekeskis veidi mõdu rüübanud ja nende pilgud juba kilasid, hakkas Härm oma varandusega hooplema.
"See on vahva sõdalasori, vennad. Lõunast tulles purustasime haisvate punavereliste röövsalga. Ma ei tea, kust nad selle vennikese said ja miks nad teda kinni hoidsid. Mulle tundub, et see on mingi lõunamaa sõdalane, aga kus ja kellele ta vangi langes, vot ei tea."
Kui juba rohkem mõdu oli pruugitud, kõneles ta nõnda:
"Vennad! See mustasilmne peletis on tõeline kurivaim. Kui me haisuelukad olime maha tapnud ja pool tosinat vangi võtnud, leidsime ta kinniseotult põõsas vingerdamas. Ta püüdis lahingusegadust kasutades minema roomata. Võtsime ta kaasa, aga esimesel öösel mõrvas ta murjani, kes vange pidi passima ja oleks peaaegu putku saanud. Enne kui me ta kätte saime, jõudis ta murjani mõõgaga mitu meest ära susata. Vean kihla, et teie orjade hulgas ei ole ühtegi nii vägevat mõõgavõitlejat."
Seepeale pahvatas Kassisilm kihvade välkudes naerma ja sõnas:
"Vend Härm, minu kaevanduses sitsivad Põhjala kõge vägevamad sõdalasorjad. Kui ma sõlmiksin kihlveo sinu elu peale, oleksid sa samahästi surnud."
"Veame kihla!" hüüdis Härm mõdusarvega uljalt enese ümber pühkides, nii et mõdu maha loksus. "Veame kihla selle peale, et see kes võidab, saab omale mõlemad orjad."
Nüüd asuti läbi vaidlema kihlveo tingimusi, sest kumbki ei tahtnud kaotajaks jääda ja püüdis kõiki võimalikke äpardusi ette arvestada.
"Mõlemad võitlvad mõõkadega."
"Raskete mõõkadega."
"Ükskõik millistega - ise valivad."
"Aga mis siis kui üks või mõlemad otsa saavad või vigaseks jäävad?"
"Kaotaja peab surnud orja asendama."
"Samaväärsega!"
"Väärt sõdalasorjaga."
"Hüva."
Keda võtta? Kassisilm mõtles. Kaevanduse parimad võitlejad olid talle teada… Ja siis talle turgatas - Võitleja Metsik! See poiss oskas relvaga imet teha, seda oli ta ise mitmel korral näinud. Siiski ta kõhkles hetke. Võitleja Metsik oli tähtis vang, ta kuulus Rohelise Kiviga Mehele. Kaotuse puhul tuleks pahandusi, kõrgeauline külastas kaevandust tihti. Lisaks oli Udumäe kuningal kombeks määrata alati igale ametile kaks meest, et need teineteist silmas peaks. Nii oli oodata vähem omavoli ja ebameeldivaid üllatusi. Kaevanduses asusid alaliselt kaks kahkjat ja neil oli kohapeal peaaegu piiramatu võim. Kui paarimees Suur Nahkhiir oleks siin, ei läheks selline asi läbi, aga Nahkhiir oli läinud paariks päevaks Rabalinna ja kassidel oli pidu.
(Raivo Ird 2009)
Hommikupuna näis vaevalt nõia sõnu tähele panevat, nii hajameelne ilme oli tal. Kivist tooli seljatoele nõjatunult nägi ta lahtiste silmadega und - õhtune aeg ei olnud tema tugevamaid külgi. Kuukiire klaasistunud silmad peegeldasid vaid maas lebava kuukera sinakat kuma, vaevalt oli ta oma mõtetes kõnelejatele lähemal kui Hommikupuna. Nõid põrnitses kaht unistajat põlglikul altkulmupilgul. Vaid Ehakiire silmis põles ikka veel heledalt juba loojunud päikese verev lõõm. Nõid heitis sellesse hõõgusesse oma tumedate silmade öö ning ootas, kuni hõbehaldja vaade teda enam ei pimestanud. Siis langetas ta taas pilgu ja jätkas häält kõvendades:
"Tema kohta käib üks ennustus!"
"Ennustus?" uuris Ehakiir uudishimulikult.
"Ennustus ütleb, et kui saabub aeg, toovad Ilmaruumi tuuled Põhjalasse värskust ja tuli puhastust. Puhkevad taas suured sõjad üle kogu Maailma, mis nende läbi saab uuendatud. On ka öeldud, et kogu see jama algab poisi saabumisega, kelle silmades on pimeduse vägi ja temas elab Ilmaruumi Jõud. Temast saab julm sõjamees ja võimukas isand, esimene nõidsõdalane Põhjalas peale iidseid aegu. Lõpuks avab ta Ukse vaimude maailma ja sellest avanevad ka Ilmaruumi väravad. Meie maailm ei seisa üksinda Ilmaruumi avarustes. Täheväravatest, mille läbi kord saabusid surematud, kustkaudu said maailma tähekivi ja Tähejärve needus, sealt võib tulla nii mõndagi. See tähendaks nii või teisiti lõppu maailmale, mida meie tunneme. Aeg on saabubud ja poiss ennustusest viibib teie kojas."
"Kuidas sa seda tead?"
Nõid jättis Ehakiire küsimuse tähele panemata ja jätkas:
"Varjuhaldjad soovivad kindlasti takistada tema jõudmist eesmärgile, sest värsked tuuled Ilmaruumist pühivad minema selle läppuva maailma rõsked varjud, milles nad elada armastavad. Aga varjuhaldjad ei tea, et poisi kehas on leidnud kodu vana vaim, palgasõdur surnute maailmast. Me ei tea veel, keda ta teenib, aga ma olen päris kindel, et ta täidab oma ülesande ja ainus võimalus teda takistada, oleks ta tappa. Selle vältimiseks teen ma aga kõik, mis suudan."
"Miks?"
"Miks?"
Nõid mõtles hetke ja seletas siis:
"Ilmaruumi Trummimehe rütm on siin kindel ja vali. Nagu iga teine pillilugu, kulgeb ka maailma saatus kindla rütmi ja viisi järgi. Nagu kõikides lugudes, on ka maailama saatuses palju kordusi ja viise. Sa tead maailmas valitsevat vääramatust - peale sõda tuleb rahu, peale loomist sünnib turm, peale turma uus maailm. Meie praegune maailm on kõdunev maailm. Ka mina armastan elada vaiksetes varjudes, ent ilma värskuseta maailm lämbub ja sureb. Pealegi oleks poisi tapmine jõuvõlg, mida isegi mina üle ei elaks, sinust rääkimata, Ehakiir."
Lastes hõbehaldjal seda veidi seedida, jätkas ta:
"Seepärast peab sõna teoks saama ja häving tuleb kohutav! Mul on seda sulle hirmus öelda, aga nüüd peate te võitlema, võitlema oma ellujäämise eest. Teid on vähe järel ja uus häving pühib teie viimased riismed Põhjalast. Mida me saame teha? Me võime valmistuda selleks, mis on tulemas. Teadmine ja valmisolek saab selles olukorras olla meie ainus eelis vaenlaste ees. Me peame poissi valvama ja pidama silmas igat tema tegu. Iseäranis ei tohi me lasta tema ligi oma vaenlasi praegu, kui ta on mõjutatav ega suuda veel enese eest seista."
Nõid põrnitses mõnda aeg Ehakiirele otsa, otsekui küsides eneselt, kas see udupea sai üldse aru, millest talle just räägiti. Öö süvenedes oli kuningapoeg muutunud kuidagi lodevaks ja näost vanaldaseks, tuli tema silmis oli peaaegu kustunud. Leidnud haldja ilmes siiski teatavat mõtlikku murelikkust, tõusis nõid püsti ning pöördus minekule.
"Poiss võib jääb esialgu siia - väikest poissi ei saa kasvatada meheks Mustmäe pimedates ja üksildastes koobastes või Nõiutud Metsas, metsikute elajate keskel. Õpetage talle hoolega tapmiskunsti ja valvake, et teda ära ei varastata. Olge valvsad, hõbehaldjad!"
Uksel seistes tõstis Grogos hüvastijätuviipeks kepi ja juba kadus tema vimmas kogu suveöö rõskesse hämmu.
"Valguse vägi on võitmatu!" pomises Ehakiir.
Hõbehaldjas vajus murelikku nukrusesse, sest aimas, mida neil tulevikult oodata on. Enam kui tuhat aastat oli see kants siin püsinud ja kellelgi polnud õnnestunud teda vallutada. Ehkki kivid mõranesid, kattusid üha enam samblaga ja paistsid järjest vähem silma metsa rohelise kihi alt, ei olnud vägi haldjalinnast lahkunud. Tema iidsetest müüridest hõngus uhkust ja turvatunnet. Haldjad ise pidasid oma kodu vallutamatuks ja seni oli ta seda ka olnud. Nüüd aga oli astunud mängu Jõud oma tapval ja uuekslooval kombel ning need kaunid müürid olid määratud langema õige pea. Ehakiir ei aimanud, et turm saabub kiiremini, kui keegi aimata oskab.
SUUR MÄNG (II lugu - Sõdalasori)
Kõrgemal, teisel pool tegelikkuse kilpi, ümbritseb ainelist maailma vaimude maailm. Just siin käib suur mäng, mille lauaks on maailm ja nuppudeks selle asukad. See pole vähem julm ega alatu, kui maapeal toimuv. Elu ja surma peale käib kisklus, kus igaüks püüab rebida omale tükikese tegelikkusest, tükikese maiuspalast, tükikese kellegi ihust.
Vaimude maailmast veel kõrgemal lõpeb maailm. Seal on täherajad ja Ilmaruumi lõpmatu avarus. Tähevärav on jõuava tegelikkuse kilbis, see on sissepääs, mis viib täheradadelt otse ainelisse maailma. Mustmäe täheväravaid kasutasid surematud, sealtkaudu tulid tähekivid, sealt tuli Tähejärve needus. Mida head saab sealt nüüdki tulla?
Iga käik, iga vise, paljastab midagi mängijate eesmärkidest, paljastab tegelikkuse maskide taha peitunud näod. Rändur ei vajanud maski, teda ei tundnud keegi. Tal polnudki tegelikkuse maski. Ta oli algatanud mängu, kuid tal puudus seniajani sissepääs ainelisse maailma. Ta ei pääsenud läbi tegelikkuse kilbi!
Rändur! See raisk otsib sissepääsu ainelisse maailma! Mida muud ta siin sagib? Ränduril on sidemees ainelises maailmas, Põrniku kehas. Ta püüab temaga ühendust võtta. Häh, katsugu ainult! Seni oli suutnud Grogos seda takistada. Poiss oli tema valdustes. Kuid kes on see võõras vaim, kes elab poisis? Kes on see mängija, kes kannab tema maski?
Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Kõik, mida Grogos kindlalt teadis, pärines ennustusest. Ennustus ütleb: "Lõpuks avab poiss Ukse vaimude maailma ja sellest avanevad ka Ilmaruumi väravad!" Rändur kavatseb täheväravad seestpoolt avada. Aga kelle jaoks? Kes on need, kes on tulemas?
KIHLVEDU (II lugu - Sõdalasori)
Võitleja Metsik oli saanud kuulsaks. Seda mitte ainuüksi oma rammu ja osavuse poolest, vaid ka surmapõlguse läbi. Kui kellelgi oli vaja võitlejat, teati et Metsik ei ütle kunagi ära. Polnud tähtis, kui tugev on vastane.
Metsik kogus endale arme ja kuulsusesära, kuni hakkas sattuma kihlvedudesse. Oli olemas veel üks võtlusliik, mis oli härjapõlvlaste eralõbu. Võitlus verekoertega. Alati võisid nad öelda, et vang hakkas vastu ja nad ässitasid talle koera kallale. Enamik võitlejatest poleks paljakäsi sellise eluka vastu saanud, seepärast anti neile sageli kivi, kaigas või ketijupp. Sellisesse võitlusesse sattus varem või hiljem iga silmapaistvam võitleja ja nii juhtus ka paaril korral Põrnikuga. Ehkki küüned ja kihvad olid temas alati suurt aukartust äratanud, tuli ta nendestki võitlustest auga välja. Juba olid kuulnud temast ka kahkjad, kes samuti võitluskihlvedusid sõlmisid. Neile meeldis korraldada võitlusi kaigaste ja nuiadega. Pärja pani Võitleja Metsiku edule aga järgmine juhtum.
Kaevanduse lähistel peatus retkel olev põhjapoolsete varjuhaldjate väeüksus, selle pealikud olid tulnud kaevandusse suguvendadega mõnusalt aega veetma. Nad tõid kaasa pool tosinat vangi võetud orvit, kelle kaevandus ära ostis. Härm, üks malevat juhtivatest kahkjatest, oli hiljuti omandanud haruldase vangi, keda ta nüüd suguvendade ees uhkustamiseks kaasa vedas. Ta kavatses selle oma isandale Öölinnule viia. Kui pealikud olid isekeskis veidi mõdu rüübanud ja nende pilgud juba kilasid, hakkas Härm oma varandusega hooplema.
"See on vahva sõdalasori, vennad. Lõunast tulles purustasime haisvate punavereliste röövsalga. Ma ei tea, kust nad selle vennikese said ja miks nad teda kinni hoidsid. Mulle tundub, et see on mingi lõunamaa sõdalane, aga kus ja kellele ta vangi langes, vot ei tea."
Kui juba rohkem mõdu oli pruugitud, kõneles ta nõnda:
"Vennad! See mustasilmne peletis on tõeline kurivaim. Kui me haisuelukad olime maha tapnud ja pool tosinat vangi võtnud, leidsime ta kinniseotult põõsas vingerdamas. Ta püüdis lahingusegadust kasutades minema roomata. Võtsime ta kaasa, aga esimesel öösel mõrvas ta murjani, kes vange pidi passima ja oleks peaaegu putku saanud. Enne kui me ta kätte saime, jõudis ta murjani mõõgaga mitu meest ära susata. Vean kihla, et teie orjade hulgas ei ole ühtegi nii vägevat mõõgavõitlejat."
Seepeale pahvatas Kassisilm kihvade välkudes naerma ja sõnas:
"Vend Härm, minu kaevanduses sitsivad Põhjala kõge vägevamad sõdalasorjad. Kui ma sõlmiksin kihlveo sinu elu peale, oleksid sa samahästi surnud."
"Veame kihla!" hüüdis Härm mõdusarvega uljalt enese ümber pühkides, nii et mõdu maha loksus. "Veame kihla selle peale, et see kes võidab, saab omale mõlemad orjad."
Nüüd asuti läbi vaidlema kihlveo tingimusi, sest kumbki ei tahtnud kaotajaks jääda ja püüdis kõiki võimalikke äpardusi ette arvestada.
"Mõlemad võitlvad mõõkadega."
"Raskete mõõkadega."
"Ükskõik millistega - ise valivad."
"Aga mis siis kui üks või mõlemad otsa saavad või vigaseks jäävad?"
"Kaotaja peab surnud orja asendama."
"Samaväärsega!"
"Väärt sõdalasorjaga."
"Hüva."
Keda võtta? Kassisilm mõtles. Kaevanduse parimad võitlejad olid talle teada… Ja siis talle turgatas - Võitleja Metsik! See poiss oskas relvaga imet teha, seda oli ta ise mitmel korral näinud. Siiski ta kõhkles hetke. Võitleja Metsik oli tähtis vang, ta kuulus Rohelise Kiviga Mehele. Kaotuse puhul tuleks pahandusi, kõrgeauline külastas kaevandust tihti. Lisaks oli Udumäe kuningal kombeks määrata alati igale ametile kaks meest, et need teineteist silmas peaks. Nii oli oodata vähem omavoli ja ebameeldivaid üllatusi. Kaevanduses asusid alaliselt kaks kahkjat ja neil oli kohapeal peaaegu piiramatu võim. Kui paarimees Suur Nahkhiir oleks siin, ei läheks selline asi läbi, aga Nahkhiir oli läinud paariks päevaks Rabalinna ja kassidel oli pidu.
(Raivo Ird 2009)
Kõrgemal, teisel pool tegelikkuse kilpi, ümbritseb ainelist maailma vaimude maailm. Just siin käib suur mäng, mille lauaks on maailm ja nuppudeks selle asukad. See pole vähem julm ega alatu, kui maapeal toimuv. Elu ja surma peale käib kisklus, kus igaüks püüab rebida omale tükikese tegelikkusest, tükikese maiuspalast, tükikese kellegi ihust.
Vaimude maailmast veel kõrgemal lõpeb maailm. Seal on täherajad ja Ilmaruumi lõpmatu avarus. Tähevärav on jõuava tegelikkuse kilbis, see on sissepääs, mis viib täheradadelt otse ainelisse maailma. Mustmäe täheväravaid kasutasid surematud, sealtkaudu tulid tähekivid, sealt tuli Tähejärve needus. Mida head saab sealt nüüdki tulla?
Iga käik, iga vise, paljastab midagi mängijate eesmärkidest, paljastab tegelikkuse maskide taha peitunud näod. Rändur ei vajanud maski, teda ei tundnud keegi. Tal polnudki tegelikkuse maski. Ta oli algatanud mängu, kuid tal puudus seniajani sissepääs ainelisse maailma. Ta ei pääsenud läbi tegelikkuse kilbi!
Rändur! See raisk otsib sissepääsu ainelisse maailma! Mida muud ta siin sagib? Ränduril on sidemees ainelises maailmas, Põrniku kehas. Ta püüab temaga ühendust võtta. Häh, katsugu ainult! Seni oli suutnud Grogos seda takistada. Poiss oli tema valdustes. Kuid kes on see võõras vaim, kes elab poisis? Kes on see mängija, kes kannab tema maski?
Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Kõik, mida Grogos kindlalt teadis, pärines ennustusest. Ennustus ütleb: "Lõpuks avab poiss Ukse vaimude maailma ja sellest avanevad ka Ilmaruumi väravad!" Rändur kavatseb täheväravad seestpoolt avada. Aga kelle jaoks? Kes on need, kes on tulemas?
KIHLVEDU (II lugu - Sõdalasori)
Võitleja Metsik oli saanud kuulsaks. Seda mitte ainuüksi oma rammu ja osavuse poolest, vaid ka surmapõlguse läbi. Kui kellelgi oli vaja võitlejat, teati et Metsik ei ütle kunagi ära. Polnud tähtis, kui tugev on vastane.
Metsik kogus endale arme ja kuulsusesära, kuni hakkas sattuma kihlvedudesse. Oli olemas veel üks võtlusliik, mis oli härjapõlvlaste eralõbu. Võitlus verekoertega. Alati võisid nad öelda, et vang hakkas vastu ja nad ässitasid talle koera kallale. Enamik võitlejatest poleks paljakäsi sellise eluka vastu saanud, seepärast anti neile sageli kivi, kaigas või ketijupp. Sellisesse võitlusesse sattus varem või hiljem iga silmapaistvam võitleja ja nii juhtus ka paaril korral Põrnikuga. Ehkki küüned ja kihvad olid temas alati suurt aukartust äratanud, tuli ta nendestki võitlustest auga välja. Juba olid kuulnud temast ka kahkjad, kes samuti võitluskihlvedusid sõlmisid. Neile meeldis korraldada võitlusi kaigaste ja nuiadega. Pärja pani Võitleja Metsiku edule aga järgmine juhtum.
Kaevanduse lähistel peatus retkel olev põhjapoolsete varjuhaldjate väeüksus, selle pealikud olid tulnud kaevandusse suguvendadega mõnusalt aega veetma. Nad tõid kaasa pool tosinat vangi võetud orvit, kelle kaevandus ära ostis. Härm, üks malevat juhtivatest kahkjatest, oli hiljuti omandanud haruldase vangi, keda ta nüüd suguvendade ees uhkustamiseks kaasa vedas. Ta kavatses selle oma isandale Öölinnule viia. Kui pealikud olid isekeskis veidi mõdu rüübanud ja nende pilgud juba kilasid, hakkas Härm oma varandusega hooplema.
"See on vahva sõdalasori, vennad. Lõunast tulles purustasime haisvate punavereliste röövsalga. Ma ei tea, kust nad selle vennikese said ja miks nad teda kinni hoidsid. Mulle tundub, et see on mingi lõunamaa sõdalane, aga kus ja kellele ta vangi langes, vot ei tea."
Kui juba rohkem mõdu oli pruugitud, kõneles ta nõnda:
"Vennad! See mustasilmne peletis on tõeline kurivaim. Kui me haisuelukad olime maha tapnud ja pool tosinat vangi võtnud, leidsime ta kinniseotult põõsas vingerdamas. Ta püüdis lahingusegadust kasutades minema roomata. Võtsime ta kaasa, aga esimesel öösel mõrvas ta murjani, kes vange pidi passima ja oleks peaaegu putku saanud. Enne kui me ta kätte saime, jõudis ta murjani mõõgaga mitu meest ära susata. Vean kihla, et teie orjade hulgas ei ole ühtegi nii vägevat mõõgavõitlejat."
Seepeale pahvatas Kassisilm kihvade välkudes naerma ja sõnas:
"Vend Härm, minu kaevanduses sitsivad Põhjala kõge vägevamad sõdalasorjad. Kui ma sõlmiksin kihlveo sinu elu peale, oleksid sa samahästi surnud."
"Veame kihla!" hüüdis Härm mõdusarvega uljalt enese ümber pühkides, nii et mõdu maha loksus. "Veame kihla selle peale, et see kes võidab, saab omale mõlemad orjad."
Nüüd asuti läbi vaidlema kihlveo tingimusi, sest kumbki ei tahtnud kaotajaks jääda ja püüdis kõiki võimalikke äpardusi ette arvestada.
"Mõlemad võitlvad mõõkadega."
"Raskete mõõkadega."
"Ükskõik millistega - ise valivad."
"Aga mis siis kui üks või mõlemad otsa saavad või vigaseks jäävad?"
"Kaotaja peab surnud orja asendama."
"Samaväärsega!"
"Väärt sõdalasorjaga."
"Hüva."
Keda võtta? Kassisilm mõtles. Kaevanduse parimad võitlejad olid talle teada… Ja siis talle turgatas - Võitleja Metsik! See poiss oskas relvaga imet teha, seda oli ta ise mitmel korral näinud. Siiski ta kõhkles hetke. Võitleja Metsik oli tähtis vang, ta kuulus Rohelise Kiviga Mehele. Kaotuse puhul tuleks pahandusi, kõrgeauline külastas kaevandust tihti. Lisaks oli Udumäe kuningal kombeks määrata alati igale ametile kaks meest, et need teineteist silmas peaks. Nii oli oodata vähem omavoli ja ebameeldivaid üllatusi. Kaevanduses asusid alaliselt kaks kahkjat ja neil oli kohapeal peaaegu piiramatu võim. Kui paarimees Suur Nahkhiir oleks siin, ei läheks selline asi läbi, aga Nahkhiir oli läinud paariks päevaks Rabalinna ja kassidel oli pidu.
(Raivo Ird 2009)
Võitleja Metsik oli saanud kuulsaks. Seda mitte ainuüksi oma rammu ja osavuse poolest, vaid ka surmapõlguse läbi. Kui kellelgi oli vaja võitlejat, teati et Metsik ei ütle kunagi ära. Polnud tähtis, kui tugev on vastane.
Metsik kogus endale arme ja kuulsusesära, kuni hakkas sattuma kihlvedudesse. Oli olemas veel üks võtlusliik, mis oli härjapõlvlaste eralõbu. Võitlus verekoertega. Alati võisid nad öelda, et vang hakkas vastu ja nad ässitasid talle koera kallale. Enamik võitlejatest poleks paljakäsi sellise eluka vastu saanud, seepärast anti neile sageli kivi, kaigas või ketijupp. Sellisesse võitlusesse sattus varem või hiljem iga silmapaistvam võitleja ja nii juhtus ka paaril korral Põrnikuga. Ehkki küüned ja kihvad olid temas alati suurt aukartust äratanud, tuli ta nendestki võitlustest auga välja. Juba olid kuulnud temast ka kahkjad, kes samuti võitluskihlvedusid sõlmisid. Neile meeldis korraldada võitlusi kaigaste ja nuiadega. Pärja pani Võitleja Metsiku edule aga järgmine juhtum.
Kaevanduse lähistel peatus retkel olev põhjapoolsete varjuhaldjate väeüksus, selle pealikud olid tulnud kaevandusse suguvendadega mõnusalt aega veetma. Nad tõid kaasa pool tosinat vangi võetud orvit, kelle kaevandus ära ostis. Härm, üks malevat juhtivatest kahkjatest, oli hiljuti omandanud haruldase vangi, keda ta nüüd suguvendade ees uhkustamiseks kaasa vedas. Ta kavatses selle oma isandale Öölinnule viia. Kui pealikud olid isekeskis veidi mõdu rüübanud ja nende pilgud juba kilasid, hakkas Härm oma varandusega hooplema.
"See on vahva sõdalasori, vennad. Lõunast tulles purustasime haisvate punavereliste röövsalga. Ma ei tea, kust nad selle vennikese said ja miks nad teda kinni hoidsid. Mulle tundub, et see on mingi lõunamaa sõdalane, aga kus ja kellele ta vangi langes, vot ei tea."
Kui juba rohkem mõdu oli pruugitud, kõneles ta nõnda:
"Vennad! See mustasilmne peletis on tõeline kurivaim. Kui me haisuelukad olime maha tapnud ja pool tosinat vangi võtnud, leidsime ta kinniseotult põõsas vingerdamas. Ta püüdis lahingusegadust kasutades minema roomata. Võtsime ta kaasa, aga esimesel öösel mõrvas ta murjani, kes vange pidi passima ja oleks peaaegu putku saanud. Enne kui me ta kätte saime, jõudis ta murjani mõõgaga mitu meest ära susata. Vean kihla, et teie orjade hulgas ei ole ühtegi nii vägevat mõõgavõitlejat."
Seepeale pahvatas Kassisilm kihvade välkudes naerma ja sõnas:
"Vend Härm, minu kaevanduses sitsivad Põhjala kõge vägevamad sõdalasorjad. Kui ma sõlmiksin kihlveo sinu elu peale, oleksid sa samahästi surnud."
"Veame kihla!" hüüdis Härm mõdusarvega uljalt enese ümber pühkides, nii et mõdu maha loksus. "Veame kihla selle peale, et see kes võidab, saab omale mõlemad orjad."
Nüüd asuti läbi vaidlema kihlveo tingimusi, sest kumbki ei tahtnud kaotajaks jääda ja püüdis kõiki võimalikke äpardusi ette arvestada.
"Mõlemad võitlvad mõõkadega."
"Raskete mõõkadega."
"Ükskõik millistega - ise valivad."
"Aga mis siis kui üks või mõlemad otsa saavad või vigaseks jäävad?"
"Kaotaja peab surnud orja asendama."
"Samaväärsega!"
"Väärt sõdalasorjaga."
"Hüva."
Keda võtta? Kassisilm mõtles. Kaevanduse parimad võitlejad olid talle teada… Ja siis talle turgatas - Võitleja Metsik! See poiss oskas relvaga imet teha, seda oli ta ise mitmel korral näinud. Siiski ta kõhkles hetke. Võitleja Metsik oli tähtis vang, ta kuulus Rohelise Kiviga Mehele. Kaotuse puhul tuleks pahandusi, kõrgeauline külastas kaevandust tihti. Lisaks oli Udumäe kuningal kombeks määrata alati igale ametile kaks meest, et need teineteist silmas peaks. Nii oli oodata vähem omavoli ja ebameeldivaid üllatusi. Kaevanduses asusid alaliselt kaks kahkjat ja neil oli kohapeal peaaegu piiramatu võim. Kui paarimees Suur Nahkhiir oleks siin, ei läheks selline asi läbi, aga Nahkhiir oli läinud paariks päevaks Rabalinna ja kassidel oli pidu.
(Raivo Ird 2009)