Peale Põhjala Valla lõplikku lagunemist, alustasid orvid ja varjuhaldjad hulgalist levimist laantes ja kaubateedel. Hõbehaldjad sõlmisid Mustmäe nõidade vahendusel kokkuleppe Ülevlaante kaguosasse elama asunud pagulaste malevaga ja Ülevlaaned jagati pooleks. Pagulaste jõugust sai Surnusirujate Malev, kes aitas hõbehaldjatel hoida Ülevlaasi orvide, põhjalaste, kääbuste, trollide ja varjuhaldjate võimu alla sattumast. Tuuleranna, Meresaare ja Veteveere põlispõhjalastest kaupmehed aga asutasid Retkijate Vennaskonna, et võidelda orvide ja varjuhaldjate vastu kaubateedel, kus need olid täielikult võimust võtnud.
Retkijad olid eelkõige jõesõitjad ja meremehed, kuid ka jõukad kaupmehed, ohtlikud röövlid ja kardetud palgasõdurid. Enamasti sõitsid nad mööda jõe- ja järveteid oma hirmsatel mustaks tõrvatud paatidel, mille ninades irvitasid hambaid suurte kiskjate või jubedate kurivaimude pragunenud lõustad ja kandilised suurpurjed olid värvitud mustaks - hirmuks kõigile, kes nendega tegemist söandasid teha. Eriti tihedalt liikusid nad suuremate kuningriikide vahel, kasutades Põlispõhjalaste veeteed Meresaare - Tuuleranna - Veteveere - Emajõgi, aga nad retkisid ka suurel muistsete valdade vahele loodud maanteel, mida nemad ainsana orvidest ja varjuhaldjatest vabana suutsid hoida. Kaubateed kaitsesid ka põlispõhjalaste kuningate ja kohalike valdajate malevlased, ent maantee jooksis ka läbi ürglaante Trollisoo ja lõunapoolsete mägede vahel, Kaljumägede äärsetel kõnnumaadel ja Lage kõrbetes. Pikkade kelgu ja reevooridena, mida vedasid suured karvased koerad või põdrad, kihutasid nad mööda lumiseid laasi otse Põhjala metsikusse südamesse, kus ainsad kuningad olid karud ja ilvesed.
Retkijate kaubaretked küündisid kaugetele maadele merede ja kõrbete taga, kuhu ükski teine kaubavoor ei söandanud minna. Nad kauplesid kõige ja kõigiga. Iga voor jagas kogu teenitud saagi alati võrdselt oma liikmete vahel ja keegi ei saanud enam, oli ta vooripealik või koerajuht. Peamiselt vedasid nad toidumoona, karusnahku ja kaugetelt maadelt pärit vääriskaupu, võtsid sõjavange, või ostsid neid kokku, ja müüsid edasi orjadeks. Samuti ostsid, müüsid ja turvasid nad litse ning vahel ka rändavaid muusikuid ja käsitöölisi, keda nendega tihti hulganisti kaasas käis. Kui neil enam midagi muud müüa polnud, müüsid nad iseennast mõnele valitsejale palgasõduriteks.
Vennaskond koosnes vooridest, millest igatühte juhtis vooripealik. Voor oli muidu iseseisev, ega vastutanud mitte kellegi ees, kuid ta oli kohustatud igal ajal osutama abi kõikidele vennaskonna liikmetele, kes seda vajasid, ega tohtinud võidelda lahinguväljal teiste retkijate vastu. Kui juhtus, et lahingus võitlesid ühe voori palgasõdurid ühel vaenupoolel ja teised teisel, katkestasid mõlema poole palgasõdurid koheselt kokkuleppe ja lahkusid lahinguväljalt.
Kui retkijad oma kaupa müütasid, kehtis tururahu, aga ulgumerel ja laanerüpes polnud nende eest keegi kaitstud, iseäranis mõni vennaskonda mitte kuuluv kaubavoor või laev. Kuid see, kes maksis rikkalikult hõbedas nende kaitse eest, võis rännata Põhjala ühest servast teise nii turvaliselt, kui selles metsikus maailmas üldse surelik elukas rännata võis. Vennaskond oli sajakonna aastaga saanud võimsaks ja arvukaks, sest kõik vajasid nende teeneid ja keegi ei tahtnud nendega avalikku sõtta astuda. Isegi surnusirujad, kes põhjalaste jaoks kujutasid endast kehastunud ebainikku õudust, vahetasid nendega sõjasaaki ja karusnahku jahu, meresoola ja inimrasva vastu. Retkijad olid kogenud sõjamehed, kuid eellkõige teenisid nad vaid oma nahka ja karvu. Enamus nende seast olid küll pärit põlispõhjalaste hõimudest Tuulerannal või Tuhande Järve Maal ja teenisid kokkulepitud tasu eest sealseid kuningaid, kuid ei tunnistaud lõplikult siiski ühtegi isandat.
Retkijad olid tugevad lahinguväljal ja teenisid erinevaid valitsejaid sõdades ning piirivalves. Retkijaks ei võinud hakata igamees, vaid ainult lahingutes karastunud võitleja. Nende malev oli hästi korraldatud ja sõnakuulelik. Paljude eksimuste eest oli karistuseks surm, sest tihti elati lahinguväljal ja iga eksimus võis olla ohuks kogu malevale. Iga retkija kandis pahema randme ümber needitud raudkäevõru, millesse oli taotud tema nimi, hõim ja perekond. Nii oli surnud sõdureid võimalik ära tunda, kui nad liiga lömaks olid tambitud. Selliseid võrusid kandsid peale retkijate veel vaid Tuuleranna mõõgamehed, kelle ridades retkijad väga sageli enne vennaskonda astumist olid teeninud. Oli ka hulk neid, kes olid elanud metsikute karuküttidena kõige põhjapoolsetemas laantes. Paljud retkijad olid endised mässajaid, võimuvihkajaid ja süüdi mõistetud röövleid, sest kes astus vennaskonda, selle minevikku ei küsitud. Vennaskonda vastuvõtmise hetkest kaitses vennaskond iga retkijat vahendeid valimata ja iga retkija pidi vastama vennaskonnale samaga.
RETKIJATE RAJAD
