Kolm ilma lähestikku asuvad Ilmaruumi tühjuses. Teised ilmad paistavad sinna vaid tähtedena ja asuvad mõõtmatult kaugel. Iidseim kolmest ilmast koosneb udust, härmast ja jääst. Ilmaruumi külma pimeduse rüpes on ta tühi, kalk ja ajatu nagu surm - see on Pimeduse Ilm. Teine on pimestavalt valge, leegitsev ja kuum, nõnda et põletab kõik lähedusse sattuva hetkega - see on Valguse Ilm. Nende kahe ilma vahel asub Maailm, igaviku võrra noorem neist mõlemast.
Alguses kattis kogu maad vesi, mille Valguse Ilma leegid Pimeduse Ilma jääst olid sulatanud. Lendas linnukene üle vee, otsis kohta pesale, sukeldus ja nokaga veepõhjast kuiva maa tõi ülesse. Sinna punus peasakese, munes munad, haudus välja kuus lapsukest.
Esimene poeg sai tuuleks õhuvalda - Taevaisa Uku ilma käsutab. Teine tütar Maaemaks - väljale kivideks, põllule viljaks. Metsaisa Hiievanana käib ringi, Veteisa Aht laineid vaob. Tulevana Lee sooja toomas, Tooni hingi kantseldab.
Uku Maaema käest tõi savi ja hakkas kuju voolima. Pani selle kuivama ja läks magama. Mööda Tooni jalutas, kes kuju nägi ja selle peale sülitas. Sülg läks hingeks kujule ja see ärkas elule. Seepärast Uku inimese looja, Tooni juurde hinged lähevad. Manalast ent Toonelasse vähesed vaid pääsevad, kes on seotud selles ilmas, ei saa siit ka minema. Inimese luine keha, lõplikult peab hävima, sellepärast nõuab tava, et see pandaks põlema. Muidu saab tast kalmuline, kondaja ja kodukäija.
HALDJAD
Lisaks inimlastele, elusaile, surnutele, kolab maises ilmas ringi palju muidki olevusi. Kehatuid ja kehalisi, kurivaime haldjakesi.
Igas asjas selles ilmas hing on peidus pinna all. Igal hingel kindlasti ka haldjas on olemas. On haldjaid, kes inimesele head ei soovi. Näkid vetesse tõmbajad, libardid on kehavargad, mardused eluküünla kustutajad.
On ka haldjaid selliseid, kes lausa inimeste kodades leidnud elupaiga. Iga kolde all elab Leehaldjas, iga koda kaitseb Tondu. Põllu viljakuse annab Peko, vilja salves hoiab Tõnn.
Metshaldjad on huntide isandad. Metsa ära eksitada võivad nad selle kes on rüüstanud hiit. Aeg nende juures vaid tasa voolab, nad mõistavad lindude, loomade keeli.
Mägede sees koobastikes elab väiksekavuline hõim - maa-alused, osavad sepatöös. On üliharva juhtunud, et maa-alused oma kunste ka inimestele on õpetanud, andnud neile osa taiust väge esemeisse panna.
PÕHJALA INIMESED
Kaugel põhjas, kalgi pimeduse rüpes, laiub jäine maa, millel nimeks Põhjala. Viimasena Maailmas küündis siia Valguse Ilma soojus ja kuma. Jää taandus visalt sel kõledal maal, kuid aja möödudes tekkis sinnagi lapike kuiva. Esiti kivine, jääst sandistatud kõverus ja muhklikus, siis aga kuuskedest vohav rammune, kohati samblane, tükati sootuks soine ja näljane.
Valguse viha tõusis Põhjala vastu, nii kättesaamatu tundus see pime ja troostitu maa. Sähvatas taevane tuli ja täht Ilmaruumi kõrgustest maha langes sinna. Suur auk jäi järele sellesse paika, mis aja jooksul täitus veega. Vee põhi oli must pimeduse väest ja pind sädeles valguse vihas. Inimesi seal siis polnud veel.
Põhjala piiril seisis koda, tugev talu kaljudel. Peres kasvas kolm poega. Üks läks itta, teine läände, kolmas istus kotka selga, lendas põhja pimedusse, kuhu oli näinud taevatähte kukkumas. Kotkas kõrge voore peale viskas mehe maha sinna. Mees koja ehitas metsaveerde. Maad nimetas ta oma emaks, taevast ülal kutsus isaks, kõiksuse vägi oli temale Taar.
Kui jää enam taandus, sai ka maad enam. Kasvas Põhjala inimeste sugu, kasvas jõukus, kasvas jõud. Kosus valgus meeste silmis, pimedus neil südameis. Küllusega kasvas iha, süües tõusis isuke, ahnuses ja kadeduses tõusis tera valama venna verd. Talust said külad ja küladest vallad, peremeestest valdajad, kuningad. Täherauast taoti relvad vahedad, rüüd säravad ja kiivrid hirmuäratavad vaadata vaenlaseil. Põhjala kuningriigid nii on sündinud hämaruse rüpes.
KASSINURME KUNINGRIIK
Sääl karmis Põhjalas, kesk korisevaid samblasoid ja peibutavaid järvesilmi, tuules kõnelevaid kuuselaasi, asub Kassinurme Kuningriik. On üksjagu tuntud see vald, uhke ja töökas sealne rahvas. Laulu- ja tantsuhimulinegi. Valgetel öödel, kui veesilmade kohale kergitub udu, ei lõppe trall ümber lõkke enne uue tööjärje algust.
On veel kuulus see maa karmikäeliste sõdalaste poolest, kelle vägitegudest vestavad lugulaulud, nende voolanud verest jutustavad ruunikivid. On neiud kaunikujulised siin, leidub usinaid käsitöömeistreid, kaupmehigi, maaharijaid tarmukaid. On tuntud selle maa targad, kes nõiamärkide ja ussisõnade sosina toel nii selles kui tolles ilmas asju mõistavad korda ajada. Pimedusest on neil jõud, valgusest on pärit loitsud, tuli on nende vägi surematute üle, kes on nende orjad. Paljud võimsad rahvad kaugelt lõunast on püüdnud siia tule ja mõõgaga valguse õpetust tuua, aga valguse seeme ei kipu Põhjala hämarates soppides idanema.
OLEVIPÄEVA VEREPULM
Põhjala inimesed on pimedust ikka teeninud, sest aja hämaruses ja talve pimeduses on see alati olnud nende kõrval. Nad ei teeninud pimedust kunagi sellepärast, et nad temalt midagi saanud oleks, vaid austusest tema väe vastu. Pimedus on vanem kui inimesed, Pimedus on vanem kui valgus. Pimeduse ees on inimene tähtsusetu. Pimedus saab Ilmaruumis üksi hakkama, ega hooli sellest, kas keegi teda teenib või mitte.
Kui valgus kipub tuhmuma ja võimust võtmas varjud, siis peagi pimedus raudse käega haarab võimu, mis enne koitu terasest sõrmede vahelt välja ei poe. Ikka ja jälle tõuseb kuningriigi hämaramatest soppidest pimedust teenivaid isandaid, keda ei võta tera ega põleta tuli, kes põlgavad surma ja vihkavad nõrkust. Iidsete kuusikute pilkasest ja rõskest hingusest tõusis pimeduse vägi, Mustvälja kõledatest soppidest tõusis Turm.
Oli tol hallil ajal Kassinurme Kuningriigi valitsejaks Ergas Õilismeel. Kaks poega tal oli - vanem turjakas Karukäsi, noorem tormakas Käbekäeks hüütu, tütar Kaunisjuus imeliselt ilus, kuid teravkeelne see kosilaste hirm. Uhke ja õilis mees oli see kuningas, selge sõna ja kindla ütlemisega. Kuid polnud temagi pimedusest puutumata, oma esmasündinud poja lubas nooruse rumaluses pimedusele ta, vastutasuks võimu ja rikkuse sai.
Ja oli kuningas Õilismeel unustanud ammu sõlmitud leppe, kui Olevipäeva eel tema ette ilmus hall vanamees nõutama seda, mis pimedusele kuulub. Ei tahtnud kuningas tunda enam abimeest, kes troonile oli ta pannud, käskis välja visata oma kojast see räpane hulgus. Ent ütles nõnda see, kes pimedust teenis, et selle mis andsin pikaks ajaks sulle, võtan nüüd tagasi hetkega. Ja kuningas Õilismeele peale vaimunõderus langes, hakkas nägema viirastusi ta, ei kodakondseid ta usaldand, luku ja riivi taha sulges end, kambri hämaruses värises.
Kaugel kuningriigi serval Mustvälja, otsekui saar, seisis, kesk läbimatuid laasi, täis kiskjaid ja metsistunud inimloomi. Oli valitsejaks seal Väevõimu Kärmas, keda tema jõledate tegude pärast Mustvälja Turmaks hüüti. Tuntud röövlipealik ja sõjamees, pimeduse teener oli ta. Ehkki kuninga võimu millekski ei pidanud, ometi kuningriigi vaenlasi oli ta surmanud enam kui keegi teine. Raskeid kaotusi pidi ta kandma viimases võitluses Naaberkuninga vastu, üksinda seisis ta seal sellele väe ees, ei abi kuningas Õilismeel talle saatnud kuningriigi kaitsel. Vihane Turm siis Olevipäeva eel teele asus kuninga kotta, et abiväge nõutada ühise vaenlase vastu.
Kuningal ent olid juba teised mured siis, pimeduse jäine kämmal ta südant pitsitas ja valmis oli seda välja rebima. Ei huvitanud vana meest enam maised hädad ja ohud, oma hinge pärast värises mees. Lisaks veel saabuvat sõda ja häda kuulutas ta valjuhäälselt rahvale.
Nähes, et iseendaga enam toime ei tule see tudi, rääkimata siis sellest, et vallata riiki, otsustas Turm ise haarata ohjad ja päästa see maa. Kui käimas oli Olevipäeva pidusöök ja haripunkti jõudis trall, Mustvälja vanem võttis sõna ja palus avalikult Kuningatütre kätt. Keeldusid sellest nii isa kui tütar ja lauast lahkus Kärmas, südames okas.
Kui selleks, et kaitsta kuningriiki, kuningaga peab ta sõdima, siis sõdib ta kuningaga. Selline oli Turma nõu. Hiies süütas ta ohvritule ja vereohvri tõi Põhjala pimedusele. Pimeduse vägi langes maa peale pilkase ööna, millest hommikul ei tahtnud ärgata ei kuningas ega vahimehed. See oli Turma öö!
Turm kutsus kaasa Mustvälja sõbrad, relvavennad järgi proovitud, röövlid surma mõistetud, tumehaldjad tundmatud ja kaunid. Polnud palju mehi tal, mõned ustavad vaid, sest röövlinäod, need kuninga kulda ihkasid varastada. Surm nad linnusevahtide käe läbi leidis, polnud kannatust ära oodata neil suuremat saaki, mida koit tuua tõotas. Ööpimeduses saabus ent palgasõdureid lõunapoolt, kes Turmale relvavennad varasemast olid ja teda avitada ihkasid. Paladiinid vaprad olid need, neil kiivrid kõrged ja kilbid laiad, kõlinal sahises teras neil rüil.
Hommikuudu summutas võõrad sammud, ei iitsatada jõudnud vahimees, kui kõrri tungis jahe tera. Koidueelsel külmal tunnil iidse kuningsoo kantsi tungis Turm. Kasutades udu hommikust, peale pidu haigeid päid, Mustvlja Turm kuningatütre röövis ja kindlustas valveta jäetud linnuse. Kuninga korratu vägi end viimse kui meheni surnuks jooksis vastu paladiinide pikki piike nende vilunud haardes, just väravaaugus. Polnud aru sellel rünnakul sees, ei juhtinud seda kogenud mees.
Vähesed tulema eluga sealt said, ülikud surnud või haavatud maas. Turm omaenese lihasele onule tera ihusse suskas, ei verigi paksem saa olla võimuiha kleepuvast väest. Käbekäsi vaid, noorim kuningapoeg, poisiohtu uljaspea, pages koos viimsete ustavatega, kuhu - kes teab. Vana kuninga saatusest samuti keegi ei tea - haavatud, põgenend või kaotanud pea.
Väevõimuga kuninga tütre nais Turm, üle kogu riigi levis ta võim. Olevipäeva peost verepulm sai, võit pimedusele jäi, nagu Põhjalas kombeks on olnud see alati.
PÕHJALA PÖÖRIPÄEV
Pimedus, sügis, Põhjala pööripäev, võitlus igikestev valguse vihas ja pimeduse väes.
Oli aeg saabunud, mil iga inimene Kassinurme Kuningriigis poole valima pidi. Pidi valima vana ja uue isanda, elu ja surma, valguse ja pimeduse vahel. Paljud proovisid lihtsalt ellu jääda, kui sõda üle kuningriigi tuiskas. Kui relvis meeste sammud äratavad unest, kui julgus, vaprus toovad edu, kui vähe on väärtust tiitlil või nimel, vaid haljas mõõgas ja tarmus on jõud. Malevad ulgtuulena tormavad üle maa, mehed kui lehed puult langevad igaveseks. Ole see, kes seisab, ole see kelle lipp kõrgeimas tornis tervitab kord kevadet!
Peale Olevipäeva lahingut Mustvälja Turm enese ümber koondas nii nõidu kui teadjaid, sõjamehi tugevaid, luurajaid kavalaid. Paladiinid olid ta suurim jõud, Mustvälja mehed ta ustavaim hõim, rajaleidjad ta silmad ja kõrvad ja võit, salalik neidis kui juhtis ta väge.
Turm linnuse põlema pani, mis liiga hästi vaenlastele teada koht oli ja kõrgel voorel kindlustas laagri, tiheda metsaga tipul. Ehkki puu all tollane valitseja elas veel siis, kiirest võimukas õukond seal sigines ning polnud tülid ka kauged tulema. Kuningas julm oli ja isekas, naine tal tõrges. Ülikud olid endised röövlid ja lindpriid, paladiinide pealikud ranged, järeleandmatud tahtes. Käsklusi sõdalastele jaotas seal emand, kelle nimegi keegi ei teadnud nimetada, kas polnud see mingine põhjamaa nõid? Ent habras oma seotuses, see vägi hirmus oli oma jõus ja suuruses.
Kuningapoeg Käbekäsi küll oma isa valda tagasi nõutas, kuid selleks ei olnud ta piisavalt jõukas. Sügisesel pööripäeval, lehtede kolletumise aegu, kaks väge kohtusid linnuse lähistel. Raud raksas vastu rauda, purunesid kilbid, kiivrid, kolbad, luud. Õhku lõhestasid haavatute karjed, pimedus võidutses.
Ei piisanud Käbekäe vaprusest, väest, vägisi õhtusse veeres see päev. Turma vägi on suurem, oli silmaga näha, ei olnud siin enam midagi teha. Siis vaherahu tehti ja järgmisel päeval läbirääkima pealikud selles asjas pidid. Käbekäsi ent kokkulepitud kohtumisele ei tulnud. Kas haistis ta reetmist või ei olnud tal Turmaga midagi rääkida, seda ainult tema ise teadis. Ei saanud ta teada ent seda, et Turm saapa sees pussi kandis, mille ta kuningapojale ihusse kavandas torgata, sõbralik naeratus näol.
Turma malev nüüd vaenlase laagrisse marssis, mille luurajad leidnud olid, kuid võitlejaid leiti sealt vaid üksikuid. Oli jooksikuid sellest leerist, kes Turmaga lepitust otsisid, kuna jõudu ei leidnud nad endas temaga sõdida. Teised aga olid need, kes sõpra teesklesid, ent reeturiteks osutusid ja halja tera läbi surm nad päris. Kaugelt lõunamaalt olid tulnud need saledad neitsid, kahepalgelised, kes alasti ihul sõjarüüsid kandsid ja end sõpradeks olid nimetanud.
Laager langes Turma tulle, kuningakoja punakuldne lipp Turma sõdalaste kätte rüvetamiseks. Ka Käbekäe surmast kõneldi mõnda, kuid tema laipa ei nähtud.
Nüüd linnusepaika marssis võidukas malev, kus kroonimispidu ootas ees. Selle tarvis kaugemalt maalt siia toodi üks naljakas asjamees. Sel ajal kui usumees sõnasid mälus ja veeretas mõtteid ilmast ning maast, metsas arvukas vaenuvägi luuras, viimased ustavad Käbekäe meestest. See võitlus oli vihane, kiire ja kibe, ei olnud kaotada midagi enam ründajail, nad oma elu tulid ohverdama siia, et päästa vana kuningasoo au. Ei lootnud eluga pääseda siit enam nad ja pääsu neil polnudki, nad surmas paladiinide teras.
Ent ei lõppenud veel verevalu selles jubedas loos. Olid nüüd alles kohale jõudnud neli nõbu endise kuninga soost, kaugemaa sugulased mere tagant. Nad astusid otse kroonimisaltari ette ja valjuhäälselt sõna võtsid selle teo vastu. Siis sõideldi seal ühte ja teist, ent Turm nad kinni siduda laskis ja kongihämaruses mõrvas nad valvuri puss.
Siis kroon pandi uuele valdjale pähe ja Kassinurme Kuningriigil oli taas kuningas. Turma pojad jäid troonile pikemaks ajaks, kuninganna verest ent edasi kestis ka endine sugu. Kuid tapetud nõbude surnukehad sõjamehed naljaviluks riputasid linnuse torni kõlkuma. Nende punane veri voolas alla mööda linnuse mustunud palke. Ajas pruunistudes, pleekides päikese lõõsas, kuludes tuules ja käredas külma, sai sellest Turma pärandi taak. Hämarad ajad on tulekul.
(Raivo Ird 2008)
Lisaks inimlastele, elusaile, surnutele, kolab maises ilmas ringi palju muidki olevusi. Kehatuid ja kehalisi, kurivaime haldjakesi.
Igas asjas selles ilmas hing on peidus pinna all. Igal hingel kindlasti ka haldjas on olemas. On haldjaid, kes inimesele head ei soovi. Näkid vetesse tõmbajad, libardid on kehavargad, mardused eluküünla kustutajad.
On ka haldjaid selliseid, kes lausa inimeste kodades leidnud elupaiga. Iga kolde all elab Leehaldjas, iga koda kaitseb Tondu. Põllu viljakuse annab Peko, vilja salves hoiab Tõnn.
Metshaldjad on huntide isandad. Metsa ära eksitada võivad nad selle kes on rüüstanud hiit. Aeg nende juures vaid tasa voolab, nad mõistavad lindude, loomade keeli.
Mägede sees koobastikes elab väiksekavuline hõim - maa-alused, osavad sepatöös. On üliharva juhtunud, et maa-alused oma kunste ka inimestele on õpetanud, andnud neile osa taiust väge esemeisse panna.
PÕHJALA INIMESED
Kaugel põhjas, kalgi pimeduse rüpes, laiub jäine maa, millel nimeks Põhjala. Viimasena Maailmas küündis siia Valguse Ilma soojus ja kuma. Jää taandus visalt sel kõledal maal, kuid aja möödudes tekkis sinnagi lapike kuiva. Esiti kivine, jääst sandistatud kõverus ja muhklikus, siis aga kuuskedest vohav rammune, kohati samblane, tükati sootuks soine ja näljane.
Valguse viha tõusis Põhjala vastu, nii kättesaamatu tundus see pime ja troostitu maa. Sähvatas taevane tuli ja täht Ilmaruumi kõrgustest maha langes sinna. Suur auk jäi järele sellesse paika, mis aja jooksul täitus veega. Vee põhi oli must pimeduse väest ja pind sädeles valguse vihas. Inimesi seal siis polnud veel.
Põhjala piiril seisis koda, tugev talu kaljudel. Peres kasvas kolm poega. Üks läks itta, teine läände, kolmas istus kotka selga, lendas põhja pimedusse, kuhu oli näinud taevatähte kukkumas. Kotkas kõrge voore peale viskas mehe maha sinna. Mees koja ehitas metsaveerde. Maad nimetas ta oma emaks, taevast ülal kutsus isaks, kõiksuse vägi oli temale Taar.
Kui jää enam taandus, sai ka maad enam. Kasvas Põhjala inimeste sugu, kasvas jõukus, kasvas jõud. Kosus valgus meeste silmis, pimedus neil südameis. Küllusega kasvas iha, süües tõusis isuke, ahnuses ja kadeduses tõusis tera valama venna verd. Talust said külad ja küladest vallad, peremeestest valdajad, kuningad. Täherauast taoti relvad vahedad, rüüd säravad ja kiivrid hirmuäratavad vaadata vaenlaseil. Põhjala kuningriigid nii on sündinud hämaruse rüpes.
KASSINURME KUNINGRIIK
Sääl karmis Põhjalas, kesk korisevaid samblasoid ja peibutavaid järvesilmi, tuules kõnelevaid kuuselaasi, asub Kassinurme Kuningriik. On üksjagu tuntud see vald, uhke ja töökas sealne rahvas. Laulu- ja tantsuhimulinegi. Valgetel öödel, kui veesilmade kohale kergitub udu, ei lõppe trall ümber lõkke enne uue tööjärje algust.
On veel kuulus see maa karmikäeliste sõdalaste poolest, kelle vägitegudest vestavad lugulaulud, nende voolanud verest jutustavad ruunikivid. On neiud kaunikujulised siin, leidub usinaid käsitöömeistreid, kaupmehigi, maaharijaid tarmukaid. On tuntud selle maa targad, kes nõiamärkide ja ussisõnade sosina toel nii selles kui tolles ilmas asju mõistavad korda ajada. Pimedusest on neil jõud, valgusest on pärit loitsud, tuli on nende vägi surematute üle, kes on nende orjad. Paljud võimsad rahvad kaugelt lõunast on püüdnud siia tule ja mõõgaga valguse õpetust tuua, aga valguse seeme ei kipu Põhjala hämarates soppides idanema.
OLEVIPÄEVA VEREPULM
Põhjala inimesed on pimedust ikka teeninud, sest aja hämaruses ja talve pimeduses on see alati olnud nende kõrval. Nad ei teeninud pimedust kunagi sellepärast, et nad temalt midagi saanud oleks, vaid austusest tema väe vastu. Pimedus on vanem kui inimesed, Pimedus on vanem kui valgus. Pimeduse ees on inimene tähtsusetu. Pimedus saab Ilmaruumis üksi hakkama, ega hooli sellest, kas keegi teda teenib või mitte.
Kui valgus kipub tuhmuma ja võimust võtmas varjud, siis peagi pimedus raudse käega haarab võimu, mis enne koitu terasest sõrmede vahelt välja ei poe. Ikka ja jälle tõuseb kuningriigi hämaramatest soppidest pimedust teenivaid isandaid, keda ei võta tera ega põleta tuli, kes põlgavad surma ja vihkavad nõrkust. Iidsete kuusikute pilkasest ja rõskest hingusest tõusis pimeduse vägi, Mustvälja kõledatest soppidest tõusis Turm.
Oli tol hallil ajal Kassinurme Kuningriigi valitsejaks Ergas Õilismeel. Kaks poega tal oli - vanem turjakas Karukäsi, noorem tormakas Käbekäeks hüütu, tütar Kaunisjuus imeliselt ilus, kuid teravkeelne see kosilaste hirm. Uhke ja õilis mees oli see kuningas, selge sõna ja kindla ütlemisega. Kuid polnud temagi pimedusest puutumata, oma esmasündinud poja lubas nooruse rumaluses pimedusele ta, vastutasuks võimu ja rikkuse sai.
Ja oli kuningas Õilismeel unustanud ammu sõlmitud leppe, kui Olevipäeva eel tema ette ilmus hall vanamees nõutama seda, mis pimedusele kuulub. Ei tahtnud kuningas tunda enam abimeest, kes troonile oli ta pannud, käskis välja visata oma kojast see räpane hulgus. Ent ütles nõnda see, kes pimedust teenis, et selle mis andsin pikaks ajaks sulle, võtan nüüd tagasi hetkega. Ja kuningas Õilismeele peale vaimunõderus langes, hakkas nägema viirastusi ta, ei kodakondseid ta usaldand, luku ja riivi taha sulges end, kambri hämaruses värises.
Kaugel kuningriigi serval Mustvälja, otsekui saar, seisis, kesk läbimatuid laasi, täis kiskjaid ja metsistunud inimloomi. Oli valitsejaks seal Väevõimu Kärmas, keda tema jõledate tegude pärast Mustvälja Turmaks hüüti. Tuntud röövlipealik ja sõjamees, pimeduse teener oli ta. Ehkki kuninga võimu millekski ei pidanud, ometi kuningriigi vaenlasi oli ta surmanud enam kui keegi teine. Raskeid kaotusi pidi ta kandma viimases võitluses Naaberkuninga vastu, üksinda seisis ta seal sellele väe ees, ei abi kuningas Õilismeel talle saatnud kuningriigi kaitsel. Vihane Turm siis Olevipäeva eel teele asus kuninga kotta, et abiväge nõutada ühise vaenlase vastu.
Kuningal ent olid juba teised mured siis, pimeduse jäine kämmal ta südant pitsitas ja valmis oli seda välja rebima. Ei huvitanud vana meest enam maised hädad ja ohud, oma hinge pärast värises mees. Lisaks veel saabuvat sõda ja häda kuulutas ta valjuhäälselt rahvale.
Nähes, et iseendaga enam toime ei tule see tudi, rääkimata siis sellest, et vallata riiki, otsustas Turm ise haarata ohjad ja päästa see maa. Kui käimas oli Olevipäeva pidusöök ja haripunkti jõudis trall, Mustvälja vanem võttis sõna ja palus avalikult Kuningatütre kätt. Keeldusid sellest nii isa kui tütar ja lauast lahkus Kärmas, südames okas.
Kui selleks, et kaitsta kuningriiki, kuningaga peab ta sõdima, siis sõdib ta kuningaga. Selline oli Turma nõu. Hiies süütas ta ohvritule ja vereohvri tõi Põhjala pimedusele. Pimeduse vägi langes maa peale pilkase ööna, millest hommikul ei tahtnud ärgata ei kuningas ega vahimehed. See oli Turma öö!
Turm kutsus kaasa Mustvälja sõbrad, relvavennad järgi proovitud, röövlid surma mõistetud, tumehaldjad tundmatud ja kaunid. Polnud palju mehi tal, mõned ustavad vaid, sest röövlinäod, need kuninga kulda ihkasid varastada. Surm nad linnusevahtide käe läbi leidis, polnud kannatust ära oodata neil suuremat saaki, mida koit tuua tõotas. Ööpimeduses saabus ent palgasõdureid lõunapoolt, kes Turmale relvavennad varasemast olid ja teda avitada ihkasid. Paladiinid vaprad olid need, neil kiivrid kõrged ja kilbid laiad, kõlinal sahises teras neil rüil.
Hommikuudu summutas võõrad sammud, ei iitsatada jõudnud vahimees, kui kõrri tungis jahe tera. Koidueelsel külmal tunnil iidse kuningsoo kantsi tungis Turm. Kasutades udu hommikust, peale pidu haigeid päid, Mustvlja Turm kuningatütre röövis ja kindlustas valveta jäetud linnuse. Kuninga korratu vägi end viimse kui meheni surnuks jooksis vastu paladiinide pikki piike nende vilunud haardes, just väravaaugus. Polnud aru sellel rünnakul sees, ei juhtinud seda kogenud mees.
Vähesed tulema eluga sealt said, ülikud surnud või haavatud maas. Turm omaenese lihasele onule tera ihusse suskas, ei verigi paksem saa olla võimuiha kleepuvast väest. Käbekäsi vaid, noorim kuningapoeg, poisiohtu uljaspea, pages koos viimsete ustavatega, kuhu - kes teab. Vana kuninga saatusest samuti keegi ei tea - haavatud, põgenend või kaotanud pea.
Väevõimuga kuninga tütre nais Turm, üle kogu riigi levis ta võim. Olevipäeva peost verepulm sai, võit pimedusele jäi, nagu Põhjalas kombeks on olnud see alati.
PÕHJALA PÖÖRIPÄEV
Pimedus, sügis, Põhjala pööripäev, võitlus igikestev valguse vihas ja pimeduse väes.
Oli aeg saabunud, mil iga inimene Kassinurme Kuningriigis poole valima pidi. Pidi valima vana ja uue isanda, elu ja surma, valguse ja pimeduse vahel. Paljud proovisid lihtsalt ellu jääda, kui sõda üle kuningriigi tuiskas. Kui relvis meeste sammud äratavad unest, kui julgus, vaprus toovad edu, kui vähe on väärtust tiitlil või nimel, vaid haljas mõõgas ja tarmus on jõud. Malevad ulgtuulena tormavad üle maa, mehed kui lehed puult langevad igaveseks. Ole see, kes seisab, ole see kelle lipp kõrgeimas tornis tervitab kord kevadet!
Peale Olevipäeva lahingut Mustvälja Turm enese ümber koondas nii nõidu kui teadjaid, sõjamehi tugevaid, luurajaid kavalaid. Paladiinid olid ta suurim jõud, Mustvälja mehed ta ustavaim hõim, rajaleidjad ta silmad ja kõrvad ja võit, salalik neidis kui juhtis ta väge.
Turm linnuse põlema pani, mis liiga hästi vaenlastele teada koht oli ja kõrgel voorel kindlustas laagri, tiheda metsaga tipul. Ehkki puu all tollane valitseja elas veel siis, kiirest võimukas õukond seal sigines ning polnud tülid ka kauged tulema. Kuningas julm oli ja isekas, naine tal tõrges. Ülikud olid endised röövlid ja lindpriid, paladiinide pealikud ranged, järeleandmatud tahtes. Käsklusi sõdalastele jaotas seal emand, kelle nimegi keegi ei teadnud nimetada, kas polnud see mingine põhjamaa nõid? Ent habras oma seotuses, see vägi hirmus oli oma jõus ja suuruses.
Kuningapoeg Käbekäsi küll oma isa valda tagasi nõutas, kuid selleks ei olnud ta piisavalt jõukas. Sügisesel pööripäeval, lehtede kolletumise aegu, kaks väge kohtusid linnuse lähistel. Raud raksas vastu rauda, purunesid kilbid, kiivrid, kolbad, luud. Õhku lõhestasid haavatute karjed, pimedus võidutses.
Ei piisanud Käbekäe vaprusest, väest, vägisi õhtusse veeres see päev. Turma vägi on suurem, oli silmaga näha, ei olnud siin enam midagi teha. Siis vaherahu tehti ja järgmisel päeval läbirääkima pealikud selles asjas pidid. Käbekäsi ent kokkulepitud kohtumisele ei tulnud. Kas haistis ta reetmist või ei olnud tal Turmaga midagi rääkida, seda ainult tema ise teadis. Ei saanud ta teada ent seda, et Turm saapa sees pussi kandis, mille ta kuningapojale ihusse kavandas torgata, sõbralik naeratus näol.
Turma malev nüüd vaenlase laagrisse marssis, mille luurajad leidnud olid, kuid võitlejaid leiti sealt vaid üksikuid. Oli jooksikuid sellest leerist, kes Turmaga lepitust otsisid, kuna jõudu ei leidnud nad endas temaga sõdida. Teised aga olid need, kes sõpra teesklesid, ent reeturiteks osutusid ja halja tera läbi surm nad päris. Kaugelt lõunamaalt olid tulnud need saledad neitsid, kahepalgelised, kes alasti ihul sõjarüüsid kandsid ja end sõpradeks olid nimetanud.
Laager langes Turma tulle, kuningakoja punakuldne lipp Turma sõdalaste kätte rüvetamiseks. Ka Käbekäe surmast kõneldi mõnda, kuid tema laipa ei nähtud.
Nüüd linnusepaika marssis võidukas malev, kus kroonimispidu ootas ees. Selle tarvis kaugemalt maalt siia toodi üks naljakas asjamees. Sel ajal kui usumees sõnasid mälus ja veeretas mõtteid ilmast ning maast, metsas arvukas vaenuvägi luuras, viimased ustavad Käbekäe meestest. See võitlus oli vihane, kiire ja kibe, ei olnud kaotada midagi enam ründajail, nad oma elu tulid ohverdama siia, et päästa vana kuningasoo au. Ei lootnud eluga pääseda siit enam nad ja pääsu neil polnudki, nad surmas paladiinide teras.
Ent ei lõppenud veel verevalu selles jubedas loos. Olid nüüd alles kohale jõudnud neli nõbu endise kuninga soost, kaugemaa sugulased mere tagant. Nad astusid otse kroonimisaltari ette ja valjuhäälselt sõna võtsid selle teo vastu. Siis sõideldi seal ühte ja teist, ent Turm nad kinni siduda laskis ja kongihämaruses mõrvas nad valvuri puss.
Siis kroon pandi uuele valdjale pähe ja Kassinurme Kuningriigil oli taas kuningas. Turma pojad jäid troonile pikemaks ajaks, kuninganna verest ent edasi kestis ka endine sugu. Kuid tapetud nõbude surnukehad sõjamehed naljaviluks riputasid linnuse torni kõlkuma. Nende punane veri voolas alla mööda linnuse mustunud palke. Ajas pruunistudes, pleekides päikese lõõsas, kuludes tuules ja käredas külma, sai sellest Turma pärandi taak. Hämarad ajad on tulekul.
(Raivo Ird 2008)
Kaugel põhjas, kalgi pimeduse rüpes, laiub jäine maa, millel nimeks Põhjala. Viimasena Maailmas küündis siia Valguse Ilma soojus ja kuma. Jää taandus visalt sel kõledal maal, kuid aja möödudes tekkis sinnagi lapike kuiva. Esiti kivine, jääst sandistatud kõverus ja muhklikus, siis aga kuuskedest vohav rammune, kohati samblane, tükati sootuks soine ja näljane.
Valguse viha tõusis Põhjala vastu, nii kättesaamatu tundus see pime ja troostitu maa. Sähvatas taevane tuli ja täht Ilmaruumi kõrgustest maha langes sinna. Suur auk jäi järele sellesse paika, mis aja jooksul täitus veega. Vee põhi oli must pimeduse väest ja pind sädeles valguse vihas. Inimesi seal siis polnud veel.
Põhjala piiril seisis koda, tugev talu kaljudel. Peres kasvas kolm poega. Üks läks itta, teine läände, kolmas istus kotka selga, lendas põhja pimedusse, kuhu oli näinud taevatähte kukkumas. Kotkas kõrge voore peale viskas mehe maha sinna. Mees koja ehitas metsaveerde. Maad nimetas ta oma emaks, taevast ülal kutsus isaks, kõiksuse vägi oli temale Taar.
Kui jää enam taandus, sai ka maad enam. Kasvas Põhjala inimeste sugu, kasvas jõukus, kasvas jõud. Kosus valgus meeste silmis, pimedus neil südameis. Küllusega kasvas iha, süües tõusis isuke, ahnuses ja kadeduses tõusis tera valama venna verd. Talust said külad ja küladest vallad, peremeestest valdajad, kuningad. Täherauast taoti relvad vahedad, rüüd säravad ja kiivrid hirmuäratavad vaadata vaenlaseil. Põhjala kuningriigid nii on sündinud hämaruse rüpes.
KASSINURME KUNINGRIIK
Sääl karmis Põhjalas, kesk korisevaid samblasoid ja peibutavaid järvesilmi, tuules kõnelevaid kuuselaasi, asub Kassinurme Kuningriik. On üksjagu tuntud see vald, uhke ja töökas sealne rahvas. Laulu- ja tantsuhimulinegi. Valgetel öödel, kui veesilmade kohale kergitub udu, ei lõppe trall ümber lõkke enne uue tööjärje algust.
On veel kuulus see maa karmikäeliste sõdalaste poolest, kelle vägitegudest vestavad lugulaulud, nende voolanud verest jutustavad ruunikivid. On neiud kaunikujulised siin, leidub usinaid käsitöömeistreid, kaupmehigi, maaharijaid tarmukaid. On tuntud selle maa targad, kes nõiamärkide ja ussisõnade sosina toel nii selles kui tolles ilmas asju mõistavad korda ajada. Pimedusest on neil jõud, valgusest on pärit loitsud, tuli on nende vägi surematute üle, kes on nende orjad. Paljud võimsad rahvad kaugelt lõunast on püüdnud siia tule ja mõõgaga valguse õpetust tuua, aga valguse seeme ei kipu Põhjala hämarates soppides idanema.
OLEVIPÄEVA VEREPULM
Põhjala inimesed on pimedust ikka teeninud, sest aja hämaruses ja talve pimeduses on see alati olnud nende kõrval. Nad ei teeninud pimedust kunagi sellepärast, et nad temalt midagi saanud oleks, vaid austusest tema väe vastu. Pimedus on vanem kui inimesed, Pimedus on vanem kui valgus. Pimeduse ees on inimene tähtsusetu. Pimedus saab Ilmaruumis üksi hakkama, ega hooli sellest, kas keegi teda teenib või mitte.
Kui valgus kipub tuhmuma ja võimust võtmas varjud, siis peagi pimedus raudse käega haarab võimu, mis enne koitu terasest sõrmede vahelt välja ei poe. Ikka ja jälle tõuseb kuningriigi hämaramatest soppidest pimedust teenivaid isandaid, keda ei võta tera ega põleta tuli, kes põlgavad surma ja vihkavad nõrkust. Iidsete kuusikute pilkasest ja rõskest hingusest tõusis pimeduse vägi, Mustvälja kõledatest soppidest tõusis Turm.
Oli tol hallil ajal Kassinurme Kuningriigi valitsejaks Ergas Õilismeel. Kaks poega tal oli - vanem turjakas Karukäsi, noorem tormakas Käbekäeks hüütu, tütar Kaunisjuus imeliselt ilus, kuid teravkeelne see kosilaste hirm. Uhke ja õilis mees oli see kuningas, selge sõna ja kindla ütlemisega. Kuid polnud temagi pimedusest puutumata, oma esmasündinud poja lubas nooruse rumaluses pimedusele ta, vastutasuks võimu ja rikkuse sai.
Ja oli kuningas Õilismeel unustanud ammu sõlmitud leppe, kui Olevipäeva eel tema ette ilmus hall vanamees nõutama seda, mis pimedusele kuulub. Ei tahtnud kuningas tunda enam abimeest, kes troonile oli ta pannud, käskis välja visata oma kojast see räpane hulgus. Ent ütles nõnda see, kes pimedust teenis, et selle mis andsin pikaks ajaks sulle, võtan nüüd tagasi hetkega. Ja kuningas Õilismeele peale vaimunõderus langes, hakkas nägema viirastusi ta, ei kodakondseid ta usaldand, luku ja riivi taha sulges end, kambri hämaruses värises.
Kaugel kuningriigi serval Mustvälja, otsekui saar, seisis, kesk läbimatuid laasi, täis kiskjaid ja metsistunud inimloomi. Oli valitsejaks seal Väevõimu Kärmas, keda tema jõledate tegude pärast Mustvälja Turmaks hüüti. Tuntud röövlipealik ja sõjamees, pimeduse teener oli ta. Ehkki kuninga võimu millekski ei pidanud, ometi kuningriigi vaenlasi oli ta surmanud enam kui keegi teine. Raskeid kaotusi pidi ta kandma viimases võitluses Naaberkuninga vastu, üksinda seisis ta seal sellele väe ees, ei abi kuningas Õilismeel talle saatnud kuningriigi kaitsel. Vihane Turm siis Olevipäeva eel teele asus kuninga kotta, et abiväge nõutada ühise vaenlase vastu.
Kuningal ent olid juba teised mured siis, pimeduse jäine kämmal ta südant pitsitas ja valmis oli seda välja rebima. Ei huvitanud vana meest enam maised hädad ja ohud, oma hinge pärast värises mees. Lisaks veel saabuvat sõda ja häda kuulutas ta valjuhäälselt rahvale.
Nähes, et iseendaga enam toime ei tule see tudi, rääkimata siis sellest, et vallata riiki, otsustas Turm ise haarata ohjad ja päästa see maa. Kui käimas oli Olevipäeva pidusöök ja haripunkti jõudis trall, Mustvälja vanem võttis sõna ja palus avalikult Kuningatütre kätt. Keeldusid sellest nii isa kui tütar ja lauast lahkus Kärmas, südames okas.
Kui selleks, et kaitsta kuningriiki, kuningaga peab ta sõdima, siis sõdib ta kuningaga. Selline oli Turma nõu. Hiies süütas ta ohvritule ja vereohvri tõi Põhjala pimedusele. Pimeduse vägi langes maa peale pilkase ööna, millest hommikul ei tahtnud ärgata ei kuningas ega vahimehed. See oli Turma öö!
Turm kutsus kaasa Mustvälja sõbrad, relvavennad järgi proovitud, röövlid surma mõistetud, tumehaldjad tundmatud ja kaunid. Polnud palju mehi tal, mõned ustavad vaid, sest röövlinäod, need kuninga kulda ihkasid varastada. Surm nad linnusevahtide käe läbi leidis, polnud kannatust ära oodata neil suuremat saaki, mida koit tuua tõotas. Ööpimeduses saabus ent palgasõdureid lõunapoolt, kes Turmale relvavennad varasemast olid ja teda avitada ihkasid. Paladiinid vaprad olid need, neil kiivrid kõrged ja kilbid laiad, kõlinal sahises teras neil rüil.
Hommikuudu summutas võõrad sammud, ei iitsatada jõudnud vahimees, kui kõrri tungis jahe tera. Koidueelsel külmal tunnil iidse kuningsoo kantsi tungis Turm. Kasutades udu hommikust, peale pidu haigeid päid, Mustvlja Turm kuningatütre röövis ja kindlustas valveta jäetud linnuse. Kuninga korratu vägi end viimse kui meheni surnuks jooksis vastu paladiinide pikki piike nende vilunud haardes, just väravaaugus. Polnud aru sellel rünnakul sees, ei juhtinud seda kogenud mees.
Vähesed tulema eluga sealt said, ülikud surnud või haavatud maas. Turm omaenese lihasele onule tera ihusse suskas, ei verigi paksem saa olla võimuiha kleepuvast väest. Käbekäsi vaid, noorim kuningapoeg, poisiohtu uljaspea, pages koos viimsete ustavatega, kuhu - kes teab. Vana kuninga saatusest samuti keegi ei tea - haavatud, põgenend või kaotanud pea.
Väevõimuga kuninga tütre nais Turm, üle kogu riigi levis ta võim. Olevipäeva peost verepulm sai, võit pimedusele jäi, nagu Põhjalas kombeks on olnud see alati.
PÕHJALA PÖÖRIPÄEV
Pimedus, sügis, Põhjala pööripäev, võitlus igikestev valguse vihas ja pimeduse väes.
Oli aeg saabunud, mil iga inimene Kassinurme Kuningriigis poole valima pidi. Pidi valima vana ja uue isanda, elu ja surma, valguse ja pimeduse vahel. Paljud proovisid lihtsalt ellu jääda, kui sõda üle kuningriigi tuiskas. Kui relvis meeste sammud äratavad unest, kui julgus, vaprus toovad edu, kui vähe on väärtust tiitlil või nimel, vaid haljas mõõgas ja tarmus on jõud. Malevad ulgtuulena tormavad üle maa, mehed kui lehed puult langevad igaveseks. Ole see, kes seisab, ole see kelle lipp kõrgeimas tornis tervitab kord kevadet!
Peale Olevipäeva lahingut Mustvälja Turm enese ümber koondas nii nõidu kui teadjaid, sõjamehi tugevaid, luurajaid kavalaid. Paladiinid olid ta suurim jõud, Mustvälja mehed ta ustavaim hõim, rajaleidjad ta silmad ja kõrvad ja võit, salalik neidis kui juhtis ta väge.
Turm linnuse põlema pani, mis liiga hästi vaenlastele teada koht oli ja kõrgel voorel kindlustas laagri, tiheda metsaga tipul. Ehkki puu all tollane valitseja elas veel siis, kiirest võimukas õukond seal sigines ning polnud tülid ka kauged tulema. Kuningas julm oli ja isekas, naine tal tõrges. Ülikud olid endised röövlid ja lindpriid, paladiinide pealikud ranged, järeleandmatud tahtes. Käsklusi sõdalastele jaotas seal emand, kelle nimegi keegi ei teadnud nimetada, kas polnud see mingine põhjamaa nõid? Ent habras oma seotuses, see vägi hirmus oli oma jõus ja suuruses.
Kuningapoeg Käbekäsi küll oma isa valda tagasi nõutas, kuid selleks ei olnud ta piisavalt jõukas. Sügisesel pööripäeval, lehtede kolletumise aegu, kaks väge kohtusid linnuse lähistel. Raud raksas vastu rauda, purunesid kilbid, kiivrid, kolbad, luud. Õhku lõhestasid haavatute karjed, pimedus võidutses.
Ei piisanud Käbekäe vaprusest, väest, vägisi õhtusse veeres see päev. Turma vägi on suurem, oli silmaga näha, ei olnud siin enam midagi teha. Siis vaherahu tehti ja järgmisel päeval läbirääkima pealikud selles asjas pidid. Käbekäsi ent kokkulepitud kohtumisele ei tulnud. Kas haistis ta reetmist või ei olnud tal Turmaga midagi rääkida, seda ainult tema ise teadis. Ei saanud ta teada ent seda, et Turm saapa sees pussi kandis, mille ta kuningapojale ihusse kavandas torgata, sõbralik naeratus näol.
Turma malev nüüd vaenlase laagrisse marssis, mille luurajad leidnud olid, kuid võitlejaid leiti sealt vaid üksikuid. Oli jooksikuid sellest leerist, kes Turmaga lepitust otsisid, kuna jõudu ei leidnud nad endas temaga sõdida. Teised aga olid need, kes sõpra teesklesid, ent reeturiteks osutusid ja halja tera läbi surm nad päris. Kaugelt lõunamaalt olid tulnud need saledad neitsid, kahepalgelised, kes alasti ihul sõjarüüsid kandsid ja end sõpradeks olid nimetanud.
Laager langes Turma tulle, kuningakoja punakuldne lipp Turma sõdalaste kätte rüvetamiseks. Ka Käbekäe surmast kõneldi mõnda, kuid tema laipa ei nähtud.
Nüüd linnusepaika marssis võidukas malev, kus kroonimispidu ootas ees. Selle tarvis kaugemalt maalt siia toodi üks naljakas asjamees. Sel ajal kui usumees sõnasid mälus ja veeretas mõtteid ilmast ning maast, metsas arvukas vaenuvägi luuras, viimased ustavad Käbekäe meestest. See võitlus oli vihane, kiire ja kibe, ei olnud kaotada midagi enam ründajail, nad oma elu tulid ohverdama siia, et päästa vana kuningasoo au. Ei lootnud eluga pääseda siit enam nad ja pääsu neil polnudki, nad surmas paladiinide teras.
Ent ei lõppenud veel verevalu selles jubedas loos. Olid nüüd alles kohale jõudnud neli nõbu endise kuninga soost, kaugemaa sugulased mere tagant. Nad astusid otse kroonimisaltari ette ja valjuhäälselt sõna võtsid selle teo vastu. Siis sõideldi seal ühte ja teist, ent Turm nad kinni siduda laskis ja kongihämaruses mõrvas nad valvuri puss.
Siis kroon pandi uuele valdjale pähe ja Kassinurme Kuningriigil oli taas kuningas. Turma pojad jäid troonile pikemaks ajaks, kuninganna verest ent edasi kestis ka endine sugu. Kuid tapetud nõbude surnukehad sõjamehed naljaviluks riputasid linnuse torni kõlkuma. Nende punane veri voolas alla mööda linnuse mustunud palke. Ajas pruunistudes, pleekides päikese lõõsas, kuludes tuules ja käredas külma, sai sellest Turma pärandi taak. Hämarad ajad on tulekul.
(Raivo Ird 2008)
Sääl karmis Põhjalas, kesk korisevaid samblasoid ja peibutavaid järvesilmi, tuules kõnelevaid kuuselaasi, asub Kassinurme Kuningriik. On üksjagu tuntud see vald, uhke ja töökas sealne rahvas. Laulu- ja tantsuhimulinegi. Valgetel öödel, kui veesilmade kohale kergitub udu, ei lõppe trall ümber lõkke enne uue tööjärje algust.
On veel kuulus see maa karmikäeliste sõdalaste poolest, kelle vägitegudest vestavad lugulaulud, nende voolanud verest jutustavad ruunikivid. On neiud kaunikujulised siin, leidub usinaid käsitöömeistreid, kaupmehigi, maaharijaid tarmukaid. On tuntud selle maa targad, kes nõiamärkide ja ussisõnade sosina toel nii selles kui tolles ilmas asju mõistavad korda ajada. Pimedusest on neil jõud, valgusest on pärit loitsud, tuli on nende vägi surematute üle, kes on nende orjad. Paljud võimsad rahvad kaugelt lõunast on püüdnud siia tule ja mõõgaga valguse õpetust tuua, aga valguse seeme ei kipu Põhjala hämarates soppides idanema.
OLEVIPÄEVA VEREPULM
Põhjala inimesed on pimedust ikka teeninud, sest aja hämaruses ja talve pimeduses on see alati olnud nende kõrval. Nad ei teeninud pimedust kunagi sellepärast, et nad temalt midagi saanud oleks, vaid austusest tema väe vastu. Pimedus on vanem kui inimesed, Pimedus on vanem kui valgus. Pimeduse ees on inimene tähtsusetu. Pimedus saab Ilmaruumis üksi hakkama, ega hooli sellest, kas keegi teda teenib või mitte.
Kui valgus kipub tuhmuma ja võimust võtmas varjud, siis peagi pimedus raudse käega haarab võimu, mis enne koitu terasest sõrmede vahelt välja ei poe. Ikka ja jälle tõuseb kuningriigi hämaramatest soppidest pimedust teenivaid isandaid, keda ei võta tera ega põleta tuli, kes põlgavad surma ja vihkavad nõrkust. Iidsete kuusikute pilkasest ja rõskest hingusest tõusis pimeduse vägi, Mustvälja kõledatest soppidest tõusis Turm.
Oli tol hallil ajal Kassinurme Kuningriigi valitsejaks Ergas Õilismeel. Kaks poega tal oli - vanem turjakas Karukäsi, noorem tormakas Käbekäeks hüütu, tütar Kaunisjuus imeliselt ilus, kuid teravkeelne see kosilaste hirm. Uhke ja õilis mees oli see kuningas, selge sõna ja kindla ütlemisega. Kuid polnud temagi pimedusest puutumata, oma esmasündinud poja lubas nooruse rumaluses pimedusele ta, vastutasuks võimu ja rikkuse sai.
Ja oli kuningas Õilismeel unustanud ammu sõlmitud leppe, kui Olevipäeva eel tema ette ilmus hall vanamees nõutama seda, mis pimedusele kuulub. Ei tahtnud kuningas tunda enam abimeest, kes troonile oli ta pannud, käskis välja visata oma kojast see räpane hulgus. Ent ütles nõnda see, kes pimedust teenis, et selle mis andsin pikaks ajaks sulle, võtan nüüd tagasi hetkega. Ja kuningas Õilismeele peale vaimunõderus langes, hakkas nägema viirastusi ta, ei kodakondseid ta usaldand, luku ja riivi taha sulges end, kambri hämaruses värises.
Kaugel kuningriigi serval Mustvälja, otsekui saar, seisis, kesk läbimatuid laasi, täis kiskjaid ja metsistunud inimloomi. Oli valitsejaks seal Väevõimu Kärmas, keda tema jõledate tegude pärast Mustvälja Turmaks hüüti. Tuntud röövlipealik ja sõjamees, pimeduse teener oli ta. Ehkki kuninga võimu millekski ei pidanud, ometi kuningriigi vaenlasi oli ta surmanud enam kui keegi teine. Raskeid kaotusi pidi ta kandma viimases võitluses Naaberkuninga vastu, üksinda seisis ta seal sellele väe ees, ei abi kuningas Õilismeel talle saatnud kuningriigi kaitsel. Vihane Turm siis Olevipäeva eel teele asus kuninga kotta, et abiväge nõutada ühise vaenlase vastu.
Kuningal ent olid juba teised mured siis, pimeduse jäine kämmal ta südant pitsitas ja valmis oli seda välja rebima. Ei huvitanud vana meest enam maised hädad ja ohud, oma hinge pärast värises mees. Lisaks veel saabuvat sõda ja häda kuulutas ta valjuhäälselt rahvale.
Nähes, et iseendaga enam toime ei tule see tudi, rääkimata siis sellest, et vallata riiki, otsustas Turm ise haarata ohjad ja päästa see maa. Kui käimas oli Olevipäeva pidusöök ja haripunkti jõudis trall, Mustvälja vanem võttis sõna ja palus avalikult Kuningatütre kätt. Keeldusid sellest nii isa kui tütar ja lauast lahkus Kärmas, südames okas.
Kui selleks, et kaitsta kuningriiki, kuningaga peab ta sõdima, siis sõdib ta kuningaga. Selline oli Turma nõu. Hiies süütas ta ohvritule ja vereohvri tõi Põhjala pimedusele. Pimeduse vägi langes maa peale pilkase ööna, millest hommikul ei tahtnud ärgata ei kuningas ega vahimehed. See oli Turma öö!
Turm kutsus kaasa Mustvälja sõbrad, relvavennad järgi proovitud, röövlid surma mõistetud, tumehaldjad tundmatud ja kaunid. Polnud palju mehi tal, mõned ustavad vaid, sest röövlinäod, need kuninga kulda ihkasid varastada. Surm nad linnusevahtide käe läbi leidis, polnud kannatust ära oodata neil suuremat saaki, mida koit tuua tõotas. Ööpimeduses saabus ent palgasõdureid lõunapoolt, kes Turmale relvavennad varasemast olid ja teda avitada ihkasid. Paladiinid vaprad olid need, neil kiivrid kõrged ja kilbid laiad, kõlinal sahises teras neil rüil.
Hommikuudu summutas võõrad sammud, ei iitsatada jõudnud vahimees, kui kõrri tungis jahe tera. Koidueelsel külmal tunnil iidse kuningsoo kantsi tungis Turm. Kasutades udu hommikust, peale pidu haigeid päid, Mustvlja Turm kuningatütre röövis ja kindlustas valveta jäetud linnuse. Kuninga korratu vägi end viimse kui meheni surnuks jooksis vastu paladiinide pikki piike nende vilunud haardes, just väravaaugus. Polnud aru sellel rünnakul sees, ei juhtinud seda kogenud mees.
Vähesed tulema eluga sealt said, ülikud surnud või haavatud maas. Turm omaenese lihasele onule tera ihusse suskas, ei verigi paksem saa olla võimuiha kleepuvast väest. Käbekäsi vaid, noorim kuningapoeg, poisiohtu uljaspea, pages koos viimsete ustavatega, kuhu - kes teab. Vana kuninga saatusest samuti keegi ei tea - haavatud, põgenend või kaotanud pea.
Väevõimuga kuninga tütre nais Turm, üle kogu riigi levis ta võim. Olevipäeva peost verepulm sai, võit pimedusele jäi, nagu Põhjalas kombeks on olnud see alati.
PÕHJALA PÖÖRIPÄEV
Pimedus, sügis, Põhjala pööripäev, võitlus igikestev valguse vihas ja pimeduse väes.
Oli aeg saabunud, mil iga inimene Kassinurme Kuningriigis poole valima pidi. Pidi valima vana ja uue isanda, elu ja surma, valguse ja pimeduse vahel. Paljud proovisid lihtsalt ellu jääda, kui sõda üle kuningriigi tuiskas. Kui relvis meeste sammud äratavad unest, kui julgus, vaprus toovad edu, kui vähe on väärtust tiitlil või nimel, vaid haljas mõõgas ja tarmus on jõud. Malevad ulgtuulena tormavad üle maa, mehed kui lehed puult langevad igaveseks. Ole see, kes seisab, ole see kelle lipp kõrgeimas tornis tervitab kord kevadet!
Peale Olevipäeva lahingut Mustvälja Turm enese ümber koondas nii nõidu kui teadjaid, sõjamehi tugevaid, luurajaid kavalaid. Paladiinid olid ta suurim jõud, Mustvälja mehed ta ustavaim hõim, rajaleidjad ta silmad ja kõrvad ja võit, salalik neidis kui juhtis ta väge.
Turm linnuse põlema pani, mis liiga hästi vaenlastele teada koht oli ja kõrgel voorel kindlustas laagri, tiheda metsaga tipul. Ehkki puu all tollane valitseja elas veel siis, kiirest võimukas õukond seal sigines ning polnud tülid ka kauged tulema. Kuningas julm oli ja isekas, naine tal tõrges. Ülikud olid endised röövlid ja lindpriid, paladiinide pealikud ranged, järeleandmatud tahtes. Käsklusi sõdalastele jaotas seal emand, kelle nimegi keegi ei teadnud nimetada, kas polnud see mingine põhjamaa nõid? Ent habras oma seotuses, see vägi hirmus oli oma jõus ja suuruses.
Kuningapoeg Käbekäsi küll oma isa valda tagasi nõutas, kuid selleks ei olnud ta piisavalt jõukas. Sügisesel pööripäeval, lehtede kolletumise aegu, kaks väge kohtusid linnuse lähistel. Raud raksas vastu rauda, purunesid kilbid, kiivrid, kolbad, luud. Õhku lõhestasid haavatute karjed, pimedus võidutses.
Ei piisanud Käbekäe vaprusest, väest, vägisi õhtusse veeres see päev. Turma vägi on suurem, oli silmaga näha, ei olnud siin enam midagi teha. Siis vaherahu tehti ja järgmisel päeval läbirääkima pealikud selles asjas pidid. Käbekäsi ent kokkulepitud kohtumisele ei tulnud. Kas haistis ta reetmist või ei olnud tal Turmaga midagi rääkida, seda ainult tema ise teadis. Ei saanud ta teada ent seda, et Turm saapa sees pussi kandis, mille ta kuningapojale ihusse kavandas torgata, sõbralik naeratus näol.
Turma malev nüüd vaenlase laagrisse marssis, mille luurajad leidnud olid, kuid võitlejaid leiti sealt vaid üksikuid. Oli jooksikuid sellest leerist, kes Turmaga lepitust otsisid, kuna jõudu ei leidnud nad endas temaga sõdida. Teised aga olid need, kes sõpra teesklesid, ent reeturiteks osutusid ja halja tera läbi surm nad päris. Kaugelt lõunamaalt olid tulnud need saledad neitsid, kahepalgelised, kes alasti ihul sõjarüüsid kandsid ja end sõpradeks olid nimetanud.
Laager langes Turma tulle, kuningakoja punakuldne lipp Turma sõdalaste kätte rüvetamiseks. Ka Käbekäe surmast kõneldi mõnda, kuid tema laipa ei nähtud.
Nüüd linnusepaika marssis võidukas malev, kus kroonimispidu ootas ees. Selle tarvis kaugemalt maalt siia toodi üks naljakas asjamees. Sel ajal kui usumees sõnasid mälus ja veeretas mõtteid ilmast ning maast, metsas arvukas vaenuvägi luuras, viimased ustavad Käbekäe meestest. See võitlus oli vihane, kiire ja kibe, ei olnud kaotada midagi enam ründajail, nad oma elu tulid ohverdama siia, et päästa vana kuningasoo au. Ei lootnud eluga pääseda siit enam nad ja pääsu neil polnudki, nad surmas paladiinide teras.
Ent ei lõppenud veel verevalu selles jubedas loos. Olid nüüd alles kohale jõudnud neli nõbu endise kuninga soost, kaugemaa sugulased mere tagant. Nad astusid otse kroonimisaltari ette ja valjuhäälselt sõna võtsid selle teo vastu. Siis sõideldi seal ühte ja teist, ent Turm nad kinni siduda laskis ja kongihämaruses mõrvas nad valvuri puss.
Siis kroon pandi uuele valdjale pähe ja Kassinurme Kuningriigil oli taas kuningas. Turma pojad jäid troonile pikemaks ajaks, kuninganna verest ent edasi kestis ka endine sugu. Kuid tapetud nõbude surnukehad sõjamehed naljaviluks riputasid linnuse torni kõlkuma. Nende punane veri voolas alla mööda linnuse mustunud palke. Ajas pruunistudes, pleekides päikese lõõsas, kuludes tuules ja käredas külma, sai sellest Turma pärandi taak. Hämarad ajad on tulekul.
(Raivo Ird 2008)
Põhjala inimesed on pimedust ikka teeninud, sest aja hämaruses ja talve pimeduses on see alati olnud nende kõrval. Nad ei teeninud pimedust kunagi sellepärast, et nad temalt midagi saanud oleks, vaid austusest tema väe vastu. Pimedus on vanem kui inimesed, Pimedus on vanem kui valgus. Pimeduse ees on inimene tähtsusetu. Pimedus saab Ilmaruumis üksi hakkama, ega hooli sellest, kas keegi teda teenib või mitte.
Kui valgus kipub tuhmuma ja võimust võtmas varjud, siis peagi pimedus raudse käega haarab võimu, mis enne koitu terasest sõrmede vahelt välja ei poe. Ikka ja jälle tõuseb kuningriigi hämaramatest soppidest pimedust teenivaid isandaid, keda ei võta tera ega põleta tuli, kes põlgavad surma ja vihkavad nõrkust. Iidsete kuusikute pilkasest ja rõskest hingusest tõusis pimeduse vägi, Mustvälja kõledatest soppidest tõusis Turm.
Oli tol hallil ajal Kassinurme Kuningriigi valitsejaks Ergas Õilismeel. Kaks poega tal oli - vanem turjakas Karukäsi, noorem tormakas Käbekäeks hüütu, tütar Kaunisjuus imeliselt ilus, kuid teravkeelne see kosilaste hirm. Uhke ja õilis mees oli see kuningas, selge sõna ja kindla ütlemisega. Kuid polnud temagi pimedusest puutumata, oma esmasündinud poja lubas nooruse rumaluses pimedusele ta, vastutasuks võimu ja rikkuse sai.
Ja oli kuningas Õilismeel unustanud ammu sõlmitud leppe, kui Olevipäeva eel tema ette ilmus hall vanamees nõutama seda, mis pimedusele kuulub. Ei tahtnud kuningas tunda enam abimeest, kes troonile oli ta pannud, käskis välja visata oma kojast see räpane hulgus. Ent ütles nõnda see, kes pimedust teenis, et selle mis andsin pikaks ajaks sulle, võtan nüüd tagasi hetkega. Ja kuningas Õilismeele peale vaimunõderus langes, hakkas nägema viirastusi ta, ei kodakondseid ta usaldand, luku ja riivi taha sulges end, kambri hämaruses värises.
Kaugel kuningriigi serval Mustvälja, otsekui saar, seisis, kesk läbimatuid laasi, täis kiskjaid ja metsistunud inimloomi. Oli valitsejaks seal Väevõimu Kärmas, keda tema jõledate tegude pärast Mustvälja Turmaks hüüti. Tuntud röövlipealik ja sõjamees, pimeduse teener oli ta. Ehkki kuninga võimu millekski ei pidanud, ometi kuningriigi vaenlasi oli ta surmanud enam kui keegi teine. Raskeid kaotusi pidi ta kandma viimases võitluses Naaberkuninga vastu, üksinda seisis ta seal sellele väe ees, ei abi kuningas Õilismeel talle saatnud kuningriigi kaitsel. Vihane Turm siis Olevipäeva eel teele asus kuninga kotta, et abiväge nõutada ühise vaenlase vastu.
Kuningal ent olid juba teised mured siis, pimeduse jäine kämmal ta südant pitsitas ja valmis oli seda välja rebima. Ei huvitanud vana meest enam maised hädad ja ohud, oma hinge pärast värises mees. Lisaks veel saabuvat sõda ja häda kuulutas ta valjuhäälselt rahvale.
Nähes, et iseendaga enam toime ei tule see tudi, rääkimata siis sellest, et vallata riiki, otsustas Turm ise haarata ohjad ja päästa see maa. Kui käimas oli Olevipäeva pidusöök ja haripunkti jõudis trall, Mustvälja vanem võttis sõna ja palus avalikult Kuningatütre kätt. Keeldusid sellest nii isa kui tütar ja lauast lahkus Kärmas, südames okas.
Kui selleks, et kaitsta kuningriiki, kuningaga peab ta sõdima, siis sõdib ta kuningaga. Selline oli Turma nõu. Hiies süütas ta ohvritule ja vereohvri tõi Põhjala pimedusele. Pimeduse vägi langes maa peale pilkase ööna, millest hommikul ei tahtnud ärgata ei kuningas ega vahimehed. See oli Turma öö!
Turm kutsus kaasa Mustvälja sõbrad, relvavennad järgi proovitud, röövlid surma mõistetud, tumehaldjad tundmatud ja kaunid. Polnud palju mehi tal, mõned ustavad vaid, sest röövlinäod, need kuninga kulda ihkasid varastada. Surm nad linnusevahtide käe läbi leidis, polnud kannatust ära oodata neil suuremat saaki, mida koit tuua tõotas. Ööpimeduses saabus ent palgasõdureid lõunapoolt, kes Turmale relvavennad varasemast olid ja teda avitada ihkasid. Paladiinid vaprad olid need, neil kiivrid kõrged ja kilbid laiad, kõlinal sahises teras neil rüil.
Hommikuudu summutas võõrad sammud, ei iitsatada jõudnud vahimees, kui kõrri tungis jahe tera. Koidueelsel külmal tunnil iidse kuningsoo kantsi tungis Turm. Kasutades udu hommikust, peale pidu haigeid päid, Mustvlja Turm kuningatütre röövis ja kindlustas valveta jäetud linnuse. Kuninga korratu vägi end viimse kui meheni surnuks jooksis vastu paladiinide pikki piike nende vilunud haardes, just väravaaugus. Polnud aru sellel rünnakul sees, ei juhtinud seda kogenud mees.
Vähesed tulema eluga sealt said, ülikud surnud või haavatud maas. Turm omaenese lihasele onule tera ihusse suskas, ei verigi paksem saa olla võimuiha kleepuvast väest. Käbekäsi vaid, noorim kuningapoeg, poisiohtu uljaspea, pages koos viimsete ustavatega, kuhu - kes teab. Vana kuninga saatusest samuti keegi ei tea - haavatud, põgenend või kaotanud pea.
Väevõimuga kuninga tütre nais Turm, üle kogu riigi levis ta võim. Olevipäeva peost verepulm sai, võit pimedusele jäi, nagu Põhjalas kombeks on olnud see alati.
PÕHJALA PÖÖRIPÄEV
Pimedus, sügis, Põhjala pööripäev, võitlus igikestev valguse vihas ja pimeduse väes.
Oli aeg saabunud, mil iga inimene Kassinurme Kuningriigis poole valima pidi. Pidi valima vana ja uue isanda, elu ja surma, valguse ja pimeduse vahel. Paljud proovisid lihtsalt ellu jääda, kui sõda üle kuningriigi tuiskas. Kui relvis meeste sammud äratavad unest, kui julgus, vaprus toovad edu, kui vähe on väärtust tiitlil või nimel, vaid haljas mõõgas ja tarmus on jõud. Malevad ulgtuulena tormavad üle maa, mehed kui lehed puult langevad igaveseks. Ole see, kes seisab, ole see kelle lipp kõrgeimas tornis tervitab kord kevadet!
Peale Olevipäeva lahingut Mustvälja Turm enese ümber koondas nii nõidu kui teadjaid, sõjamehi tugevaid, luurajaid kavalaid. Paladiinid olid ta suurim jõud, Mustvälja mehed ta ustavaim hõim, rajaleidjad ta silmad ja kõrvad ja võit, salalik neidis kui juhtis ta väge.
Turm linnuse põlema pani, mis liiga hästi vaenlastele teada koht oli ja kõrgel voorel kindlustas laagri, tiheda metsaga tipul. Ehkki puu all tollane valitseja elas veel siis, kiirest võimukas õukond seal sigines ning polnud tülid ka kauged tulema. Kuningas julm oli ja isekas, naine tal tõrges. Ülikud olid endised röövlid ja lindpriid, paladiinide pealikud ranged, järeleandmatud tahtes. Käsklusi sõdalastele jaotas seal emand, kelle nimegi keegi ei teadnud nimetada, kas polnud see mingine põhjamaa nõid? Ent habras oma seotuses, see vägi hirmus oli oma jõus ja suuruses.
Kuningapoeg Käbekäsi küll oma isa valda tagasi nõutas, kuid selleks ei olnud ta piisavalt jõukas. Sügisesel pööripäeval, lehtede kolletumise aegu, kaks väge kohtusid linnuse lähistel. Raud raksas vastu rauda, purunesid kilbid, kiivrid, kolbad, luud. Õhku lõhestasid haavatute karjed, pimedus võidutses.
Ei piisanud Käbekäe vaprusest, väest, vägisi õhtusse veeres see päev. Turma vägi on suurem, oli silmaga näha, ei olnud siin enam midagi teha. Siis vaherahu tehti ja järgmisel päeval läbirääkima pealikud selles asjas pidid. Käbekäsi ent kokkulepitud kohtumisele ei tulnud. Kas haistis ta reetmist või ei olnud tal Turmaga midagi rääkida, seda ainult tema ise teadis. Ei saanud ta teada ent seda, et Turm saapa sees pussi kandis, mille ta kuningapojale ihusse kavandas torgata, sõbralik naeratus näol.
Turma malev nüüd vaenlase laagrisse marssis, mille luurajad leidnud olid, kuid võitlejaid leiti sealt vaid üksikuid. Oli jooksikuid sellest leerist, kes Turmaga lepitust otsisid, kuna jõudu ei leidnud nad endas temaga sõdida. Teised aga olid need, kes sõpra teesklesid, ent reeturiteks osutusid ja halja tera läbi surm nad päris. Kaugelt lõunamaalt olid tulnud need saledad neitsid, kahepalgelised, kes alasti ihul sõjarüüsid kandsid ja end sõpradeks olid nimetanud.
Laager langes Turma tulle, kuningakoja punakuldne lipp Turma sõdalaste kätte rüvetamiseks. Ka Käbekäe surmast kõneldi mõnda, kuid tema laipa ei nähtud.
Nüüd linnusepaika marssis võidukas malev, kus kroonimispidu ootas ees. Selle tarvis kaugemalt maalt siia toodi üks naljakas asjamees. Sel ajal kui usumees sõnasid mälus ja veeretas mõtteid ilmast ning maast, metsas arvukas vaenuvägi luuras, viimased ustavad Käbekäe meestest. See võitlus oli vihane, kiire ja kibe, ei olnud kaotada midagi enam ründajail, nad oma elu tulid ohverdama siia, et päästa vana kuningasoo au. Ei lootnud eluga pääseda siit enam nad ja pääsu neil polnudki, nad surmas paladiinide teras.
Ent ei lõppenud veel verevalu selles jubedas loos. Olid nüüd alles kohale jõudnud neli nõbu endise kuninga soost, kaugemaa sugulased mere tagant. Nad astusid otse kroonimisaltari ette ja valjuhäälselt sõna võtsid selle teo vastu. Siis sõideldi seal ühte ja teist, ent Turm nad kinni siduda laskis ja kongihämaruses mõrvas nad valvuri puss.
Siis kroon pandi uuele valdjale pähe ja Kassinurme Kuningriigil oli taas kuningas. Turma pojad jäid troonile pikemaks ajaks, kuninganna verest ent edasi kestis ka endine sugu. Kuid tapetud nõbude surnukehad sõjamehed naljaviluks riputasid linnuse torni kõlkuma. Nende punane veri voolas alla mööda linnuse mustunud palke. Ajas pruunistudes, pleekides päikese lõõsas, kuludes tuules ja käredas külma, sai sellest Turma pärandi taak. Hämarad ajad on tulekul.
(Raivo Ird 2008)
Pimedus, sügis, Põhjala pööripäev, võitlus igikestev valguse vihas ja pimeduse väes.
Oli aeg saabunud, mil iga inimene Kassinurme Kuningriigis poole valima pidi. Pidi valima vana ja uue isanda, elu ja surma, valguse ja pimeduse vahel. Paljud proovisid lihtsalt ellu jääda, kui sõda üle kuningriigi tuiskas. Kui relvis meeste sammud äratavad unest, kui julgus, vaprus toovad edu, kui vähe on väärtust tiitlil või nimel, vaid haljas mõõgas ja tarmus on jõud. Malevad ulgtuulena tormavad üle maa, mehed kui lehed puult langevad igaveseks. Ole see, kes seisab, ole see kelle lipp kõrgeimas tornis tervitab kord kevadet!
Peale Olevipäeva lahingut Mustvälja Turm enese ümber koondas nii nõidu kui teadjaid, sõjamehi tugevaid, luurajaid kavalaid. Paladiinid olid ta suurim jõud, Mustvälja mehed ta ustavaim hõim, rajaleidjad ta silmad ja kõrvad ja võit, salalik neidis kui juhtis ta väge.
Turm linnuse põlema pani, mis liiga hästi vaenlastele teada koht oli ja kõrgel voorel kindlustas laagri, tiheda metsaga tipul. Ehkki puu all tollane valitseja elas veel siis, kiirest võimukas õukond seal sigines ning polnud tülid ka kauged tulema. Kuningas julm oli ja isekas, naine tal tõrges. Ülikud olid endised röövlid ja lindpriid, paladiinide pealikud ranged, järeleandmatud tahtes. Käsklusi sõdalastele jaotas seal emand, kelle nimegi keegi ei teadnud nimetada, kas polnud see mingine põhjamaa nõid? Ent habras oma seotuses, see vägi hirmus oli oma jõus ja suuruses.
Kuningapoeg Käbekäsi küll oma isa valda tagasi nõutas, kuid selleks ei olnud ta piisavalt jõukas. Sügisesel pööripäeval, lehtede kolletumise aegu, kaks väge kohtusid linnuse lähistel. Raud raksas vastu rauda, purunesid kilbid, kiivrid, kolbad, luud. Õhku lõhestasid haavatute karjed, pimedus võidutses.
Ei piisanud Käbekäe vaprusest, väest, vägisi õhtusse veeres see päev. Turma vägi on suurem, oli silmaga näha, ei olnud siin enam midagi teha. Siis vaherahu tehti ja järgmisel päeval läbirääkima pealikud selles asjas pidid. Käbekäsi ent kokkulepitud kohtumisele ei tulnud. Kas haistis ta reetmist või ei olnud tal Turmaga midagi rääkida, seda ainult tema ise teadis. Ei saanud ta teada ent seda, et Turm saapa sees pussi kandis, mille ta kuningapojale ihusse kavandas torgata, sõbralik naeratus näol.
Turma malev nüüd vaenlase laagrisse marssis, mille luurajad leidnud olid, kuid võitlejaid leiti sealt vaid üksikuid. Oli jooksikuid sellest leerist, kes Turmaga lepitust otsisid, kuna jõudu ei leidnud nad endas temaga sõdida. Teised aga olid need, kes sõpra teesklesid, ent reeturiteks osutusid ja halja tera läbi surm nad päris. Kaugelt lõunamaalt olid tulnud need saledad neitsid, kahepalgelised, kes alasti ihul sõjarüüsid kandsid ja end sõpradeks olid nimetanud.
Laager langes Turma tulle, kuningakoja punakuldne lipp Turma sõdalaste kätte rüvetamiseks. Ka Käbekäe surmast kõneldi mõnda, kuid tema laipa ei nähtud.
Nüüd linnusepaika marssis võidukas malev, kus kroonimispidu ootas ees. Selle tarvis kaugemalt maalt siia toodi üks naljakas asjamees. Sel ajal kui usumees sõnasid mälus ja veeretas mõtteid ilmast ning maast, metsas arvukas vaenuvägi luuras, viimased ustavad Käbekäe meestest. See võitlus oli vihane, kiire ja kibe, ei olnud kaotada midagi enam ründajail, nad oma elu tulid ohverdama siia, et päästa vana kuningasoo au. Ei lootnud eluga pääseda siit enam nad ja pääsu neil polnudki, nad surmas paladiinide teras.
Ent ei lõppenud veel verevalu selles jubedas loos. Olid nüüd alles kohale jõudnud neli nõbu endise kuninga soost, kaugemaa sugulased mere tagant. Nad astusid otse kroonimisaltari ette ja valjuhäälselt sõna võtsid selle teo vastu. Siis sõideldi seal ühte ja teist, ent Turm nad kinni siduda laskis ja kongihämaruses mõrvas nad valvuri puss.
Siis kroon pandi uuele valdjale pähe ja Kassinurme Kuningriigil oli taas kuningas. Turma pojad jäid troonile pikemaks ajaks, kuninganna verest ent edasi kestis ka endine sugu. Kuid tapetud nõbude surnukehad sõjamehed naljaviluks riputasid linnuse torni kõlkuma. Nende punane veri voolas alla mööda linnuse mustunud palke. Ajas pruunistudes, pleekides päikese lõõsas, kuludes tuules ja käredas külma, sai sellest Turma pärandi taak. Hämarad ajad on tulekul.
(Raivo Ird 2008)