Selle ajastu algust loetakse aastast, mil Tuuleranna Kuningas Murtra kutsub kõiki Põhjala vabaisandaid üles üldisele võitlusele krõlide Khaan Prutuse vastu.
Põlispõhjalased olid tolleks ajaks saanud vägevaks ja ohtlikuks kõikidele teistele rahvastele. Nad ründasid hiiglaslike malevatega krõlide maid nii Mekaloonias koos Jõemaa hõbehaldjatega, kui Araboolias ühes Vanalinna Nõidkuninga ratsamaleva ja merlidega. Ometi ei saavutanud nad selles sõjas hiilgavat võitu, vaid uputasid kogu Põhjala tule ning veremerre.
Esialgu olid põhjalaste sõjaretked edukad, kuid korraga muutus Maailm seal elavate rahvaste jaoks kitsaks ja sõda ning turm puhkesid kõikjal Sõõris. See algas erakordselt pika ja käreda talvega, mis vältas ühtjutti viis aastat. Põhjast saabus Lumekuninganna surmava külmaga, mis närvutas halastamatult nii metsa, kui inimesi, kes hulgakaupa surnuks külmusid. Lumekuninganna kannul hiilis Surnumees, libalaipade ja koolnud sõdalaste valitseja. Mägedes elavad kääbused kiskusid riidu hõbehaldjatega, kelle vald küündis tolleks ajaks hommikupool juba peaaegu Kaljumägedeni ja ähvardas kääbuste linnu ja kaevandusi. Kaljumägede tagant ilmusid korraga välja surematute ajast saadik seal elanud hiiud, kes tulid üle mägede sõjaretkele kääbuste vastu, keda nad alati vihanud olid. Ei läinud palju aega, kui nad jõudsid otsapidi kuni Tuulerannani välja ja põhjustasid seal täieliku hävingu. Nii hõbehaldjad, põlispõhjalased, merlid, kui ka krõlid kisuti üldisesse võitlusesse.
Tuuleranna Põlispõhjalased kaotasid oma kuninga ja Kuningas Polman ning väiksematest hõimudest pärit inimesed ehk orvid võtsid neilt Hallilinna. Hukkus viimane Vanalinna Nõidkuningas, võimu Vanalinnas haaras merlide sõjapealik Horn Valev, kes oli olnud Tara linnas asuva Nõidkuninga väesalga ülem ja teenekas sõjapealik. Kääbused kaotasid ühe oma suurima linna Kivimäe kalliskivikaevandustes ja Surnumees oli palju aastaid nende imeliste koobaste peremees, rüvetades selle paiga igaveseks surma ning ängistuse hingusega. Smaragdlinn ja paljud teised haldjalinnad said aga purustatud kääbuste ja hiidude poolt ning hõbehaldjate vägevus ning hiilgus olid igaveseks kustunud.
Lõunapool olid Maailmasõjad veelgi hirmsamad, seal nimetati neid Lohesõdadeks ja nende toimepandud hävitustöö ei jäänud häbisse Turma enese kõrval. Krõlide Khaani rahvad ning veel mõned lõunapoolsed valitsejad sõdisid nii omavahel, kui ka põhjalastega. Lõuna rahvad ründasid Põhjalat kõige rängemalt edelast. Emajõest lõunapoole jäävad alad muutusid troostituteks tühermaadeks, kus inimene enam elada ei saanud. Mekaloonia ja Jõemaa said pea täielikult otsa ühes kõigega, mis sal elas ning imeline Hõbelinn hävitati lohede tulega.
Võit ja vägi jäid lõpuks siiski Põhjala inimestele ning merlide sõjapealiku Horn Valeva käe all koondusid nad viimases meeleheitlikus vastupanus oma elunatukese eest ühiseks Põhjala Vallaks. Horni käest said lüüa nii kääbused, krõlid, kui ka Surnumees. Ta allutas enesele isegi Araboolia ning rajas uued võimsad kindlustused Veteveerele Tuhande Järve Maal, kus elasid põlispõhjalased ja mis oli sõjas kõige rohkem kannatada saanud.
Tuuleranna Kuningas oli surnud ja linn sisse piiratud. Ainus võimalus abi saada Hornilt, kellele allus kogu Vanalinna malev, mis oli sellel hetkel Põhjala vägevaim, oli teda oma valitsejaks tunnistada. Horn vabastas Tuuleranna piiramisrõngast ja alistas ka Hallilinna orvid. Põhjala Vallast jäi välja vaid Meresaare, kes sõlmis Horniga liiduleppe, kuid ei tunnistanud teda oma valitsejana.
Hetkeks valitses Põhjalas rahu, kuid palju kurba oli sündinud ning kõik haldjalinnad peale Marmorlinna olid purustatud, isegi imeline Hõbelinn. Sõda Kaljumägede kääbuste ning rohkete teiste vaenlastega oli hõbehaldjate maailma surmavalt haavanud ning nad hakkasid vajuma tagasi valgusevirvendusse, kust Turm oli nad välja kiskunud.
Kuid Põhjala Kuningas Horn ei elanud peale rahu saabumist enam kaua. Peale vana kuninga surma puhkes kodusõda tema arvukate poegade vahel. Neist said halastamatud sõjapealikud, kes uputasid kogu Põhjala taas verre.
Araboolia langes tagasi krõlide kätte, Hallilinnas tulid võimule orvid kuningapojast sõjapealiku Rild Valeva abiga, kes kasutas neid oma malevasse värbamiseks. Meresaarelt leiti Tuuleranna kuninglikust perekonnast põlvnev pärija. Tuuleranna kuningakoda taastati ja öeldi lahti Põhjala Valla Kuninga ülemvõimust, keda tegelikult enam polnudki.. Koos Tuulerannaga lahkusid Põjala Vallast ka teised ümberkaudsed põlispõhjalaste linnad ja maakonnad.
Ehki põlispõhjalased olid lahti öelnud Põhjala Valla ülemvõimust, pidid nad siiski kuningapojaga, kelle nimi oli Hulkur Valev, ühel meelel olema ja temaga koos võitlema, sest Horni poegade käes oli tollel ajal veel vägi ja voli kõikjal Põhjalas. Tol ajal pidi iga mees valima omale isandaks ühe sõjapealikutest, sest ükski teine võim ei kehinud. Horni pojad olid tõuganud kogu Põhjala kodusõtta. Kes ei teeninud neid, otsis pagu soodest, mägedest ja ürglaantest. Smaragdlinna ümbrus oli haldjatest tühjaks jäänud ja sõjapõgenikud rajasid sinna salajase pelgupaiga.
Tuuleranna Kuninga ja sõjapealik Hulkuri toetusel valis Veteveere omale kuningaks ühe Meresaare isandatest ja kuulutas end koos kõigi Tuhande Järve Maal elavate põlispõhjalastega samuti vabaks. Lõunakoolme linna ja Mekaloonia piirile jäävad maad vallutasid sõjapealik Rildi teenistuses olevad orvid, kes aga oma isanda peale seda mõrvasid ja ise sealkandis laiuval mägismaal isandateks hakkasid. Hulkur langes samuti omaenese liitlase, Veteveere Kuninga, käe läbi.
Ülejäänud kuningapojad pagendati ühes oma poolehoidjatega Põhjalast ja osa neist läksid au ja kuulsust otsima sõjakäikudelt krõlide juurde, muist osa üle mere õhtumaale või koguni teisele poole Kaljumägesid. Kolm viimast kuningapoega jätkasid kodusõda Põhjala Valla Kunigaks saamise pärast. Üks neist valitses Vanalinnas, teine Taral, kolmas Itlas.
Vennatapu Lahing Itla linna all, kus kolm viimast kuningapoega üksteist ära tapsid, tähistab Põhjala Valla lõplikku lagunemist. Itla tehti maatasa, Tara talupojad kuulutasid end vabaks ja Vanalinnas haaras võimu surematu nõid Lors, kes upitas troonile merlide soost varjukuninga. Lõppkokkuvõtteks killustus Põhjala omavahel lõputult sõdivateks linnadeks. Vanalinn ning Tuuleranna kaotasid oma endise vägevuse ning kaubavahetus soikus ohtlike teede tõttu.
