Kolm ilma asuvad lähestikku Ilmaruumi tühjuses. Teised ilmad paistavad sinna vaid väikeste tähtedena ja asuvad mõõtmatult kaugel.
Iidseim kolmest ilmast koosneb udust, härmast ja jääst. Ilmaruumi külma pimeduse rüpes on ta tühi, kalk ja ajatu nagu surm - see on Pimeduse Ilm. Teine on pimestavalt valge, leegitsev ja kuum, nõnda et põletab kõik lähedusse sattuva hetkega - see on Valguse Ilm. Nende kahe vahel asub Keskmine Ilm, mis on igaviku võrra noorem neist mõlemast.
Kahe iidsema ilma vahele kasvas aja jooksul kogum härmast, kübemetest ja muust ainest, mis Ilmaruumis vabalt ringi hulkus. Härmakihid kuhjusid üksteise otsa, kuni jõudsi test külge pidi Valguse Ilma ligi. See külg hakkas kuumusest sulama ning sinna tekkis hiiglaslik ning vormitu meri. Valguse Ilmast lendas sädemeid ja leeke, mis veega kohtudes sünnitasid plahvatusi ja suurt auru. Osa vett auras ära, muutudes pilvedeks ja maa ilmus nähtavale. Aja parkudes sai Keskmise Ilma vormitust hämust aineline maailm. See maailm eraldus üha enam Ilmaruumi avarustest ja muutus üha selgepiirilisemaks ja suletumaks.
Keskmine Ilm oli alles nii vastne, et tal polnud nime veel üheski keeles, kui sündisid esimesed olendid - ürghaldjad. Need olid vaimud, kelles väljendus selle paiga olemus. Taltsutamatud meelelt ja vormitud kujult olid nad - külmataadid, tuisuisad, vetehaldjad, tulevaimud, tossukollid, kivihaldjad ja maavaimud.
Kui Keskmine Ilm oli omandanud selgema kuju ja elemendid ning ained seadnud end kindlamalt paigale, sündis esimene surelik rahvas. See oli suursugune hõim hiiglasi, kes iial ei lahkunud paigast, kus nad olid sündinud. Rohelisi latvu kõigutades ümisesid nad laulu Maaemale ja haldjad laulsid koos nendega. Asudes ise Keskmises Ilmas, sirutasid nad Valguse Ilma joovastava hiilguse poole oma rohelisi lehti, imedes samal ajal maapõue sügavusest Pimeduse Ilma rammu. Hiljem hakati selle rahva poegi hüüdma puudeks ja kaua olid nad kuningad sellel haljendaval maal.
Kuid Keskmine Ilm muutus kiiresti. Nii on ta ikka muutunud ja jääb alati muutuma. Puude hingusest eluväge saades sündisid maarüpest üksteise järel uued hõimud. Suured ja väikesed elajad täitsid väljad, veed ja taeva kihavate parvedena. Alguses sõid nad puulehti ja puude väiksemaid hõimlasi. Hiljem hakkasid nad sööma ka üksteist ja nende seast tõusid verejanulised ja hirmuäratavad tõud, kelle ees värisesid kõik vähemad loomad. Need olid ürgajastu hiiglaslikud kiskjad, võimsaimad tapjad, kes eales Keskmises Ilmas on elanud.
Maailma muutudes tekkis ka haldjaid üha juurde ja nende kujud muutusid selgemaks. Haldjad olid vaimud, kes sündisid asjade olemusest ning püsisid ühes asjade ja maaga, millega nad olid üks. Nad elasid tumedates varjudes kuuskede all ning heledas päikesesäras puulehtedel, vetevulinas üle kivide ja tuule vihinas väljadel. Haldjad võisid olla väga mitmesuguse välimusega, muutliku kujuga, või paljude jaoks hoopis nähtamatud. Tihti matkisid nad olendied, kes neid parajasti nägid, ja igale liigile tundusid nad endanäolistena nagu veidrad peegelpildid.
Haldjate puhul ei olnud olemas isiklikku sündi ega surma, sest nad olid olemas koos loodusega ja sellest sõltuvad. Oli haldjaid, kes elasid igavesti - Maaema ei koole enne kui kogu Keskmine Ilm on tules põlenud või Ilmaruumi ollusega lõplikult segunenud. Ja oli ka pisut vähemaid, kelle valda kuulusid mäed ja mered ükshaaval ning seltsiti, laanekurude valitsejaid ja metslaste käskijad, sitikate jumalad ja kiskjate isandaid. Ja lõpuks oli ka neid, kes elasid vaid ühe puu või lille hingusest, kuni nendeni, kelle eluiga võis olla üürike kui hetk - õhtune päikesekild võbeleval puulehel või sädemest tõusva suitsupilve kerge pahvakas.
Vahe surelike olendite ja vaimude vahel polnud aga alati nii selge ja loomade puhul polnud haldjad nii kergelt eristatavad. Loomhaldjad olid pigem suured ja võimsad elajad oma hõimu seast, kes ületasid oma liigikaaslasi nii kehalt kui vaimult, saades neid valitsevateks kuningateks. Külvates hirmu oma vaenlaste ja austust kaaslaste hulgas, väljendasid nad loomust ja väge, mis oli omane nende tõule. Loomade enesekeskne teadlikkus oli seni suurim selle ilma olendite seas. Vaatamata sellele või ehk hoopis selle tõttu oli loomade side Ilmaruumi ja vaimse maailmaga ülitugev ja selliseks ta ka alati jäi.
