Peaaegu kogu inimsugu sai Turma ajal hävitatud. Põhjala ning Lage ümbruses oli järel vaid üks kants - Vanalinn, mille üks Turma Isandaist oli omastanud. Tuuleranna sai peaaegu maatasa tehtud ning ehitati hiljem uuesti. Turma Isandad olid püüdnud surematuid kõiges järele aimata - sõjameesteks lõid nad trollide asemel turmahaldjad, seppadeks kääbuste asemel härjapõlvlased. Nii tekkisid Põhjalasse uued hõimud.
Hõbehaldjad olid ühed turmahaldjatest, kuid nad polnud teeninud Turma Isandaid, vaid elanud pagenduses Emajõe soodes. Nüüd julgesid nad taas välja tulla. Koos sealsamas redutanud sootrollidega tungisid nad Tuhande Järve Maale ja sealt edasi Jõemaale. Need alad olid peale Turma Isandate võimu hääbumist jäänud neid teeninud turmahaldjate kätte või muutunud metsikuteks tühermaadeks hävitustöö tagajärjel, mida seal oli tehtud. Mitmel pool laantes võimutsesid metstrollid, kes samuti olid Turma Isandaid teeninud, reetes alatult oma surematud isandad.
Kihutanud enama jao Turma sigitistest minema, asusid hõbehaldjad elama Jõemaale, sootrollid aga Põhjala soodesse nii Ülevlaantes kui Haldjalaantes. Jõemaalt hommikupoole liikudes leidsid hõbehaldjad nii Ülevlaantest, kui ka lõunapool asuvast Vanalinnast eest Mustmäe nõiad.
Mustmäe Nõidade Vennaskond oli juba enne Turma vaikselt Ülevlaantes elutsenud, kuid peale Turma olid nad korraga oma süngetest koobastest välja roninud. Osa nõidu hülgasid oma Mustmäe vennad ning hakkasid sõjameesteks ja tuli oli nende võim vaenlaste üle. Nad puhastasid maad Põhjala südames Turma sigitistest ja nõid Bors kuulutas ennast esimeseks Vanalinna Nõidkuningaks. Ta seadis ennast Vanalinnas mõnusalt sisse ja sõlmis hõbehaldjatega liidulepingu Lagel rändavate krõlide ning Turma sigitiste vastu. Nii tekkis esimene inimeste vald Põhjalas peale Turma.
Veidi hiljem ühinesid Vanalinna Nõidkuningaga sõjakad merlid, kes olid Turma ajal peitunud ligipääsmatuis kaljulõhedes põhjapoolsetes Kaljumägedes. Nad olid varem Põhjalas elanud mustsilmade ja hõbesilmade järglased, kes üheskoos maapaos olles segunenud olid. Merlid olid sõjakad ning tundsid hästi taimedega ravitsemise tarkust.
Kaks merlide sõjapealikut - Vord Mägilane ja Lord Valev, rajasid Itla linna Marmormägedesse ning nende võitlejatest sai võimsaim sõjaline jõud lõunapool rändavate krõlide vastu. Krõlid olid Turma ajal pagenud ääretutesse kõrbeavarustesse ning hakkasid nüüd võimsa Khaani Abdulkrõlani all üha enam jõudu koguma. Merlide hulgast pärinesid kuulsaimad sõjapealikud Vanalinna Valla alalõpmatutes lahingutes Abdulkrõlani rahvastega.
Osa merlidest ühines ka Tuuleranna põlispõhjalastega, kes samuti oma kodumaale naasid. Põlispõhjalastest meresõitjad olid olnud samuti pagulased ja varjanud end Turma Isandate eest Põhjamere saartel ning Lahekäärudes. Nähes, et Turma Isandate vägi hääbub ja nende sigitised taganevad põlispõhjalaste säravate mõõkade ees, naasid ka nemad pagendusest oma elupaikadesse. Alguses elasid nad Meresaarel ja hiljem juba Tuulerannal, kus nende kuningas Murtra Vägev ehitas üles oma esiisade kantsi. Tuuleranna põhjalased olid meistrid sepatöös ning tugevad rammult, mis tegi neid peagi võimsaimaks kohalikest inimhõimudest.
Juba ammu olid Põhjala rahvaste hulgas levinud muinasjutud ja laulud tähekivist, Tähejärve peidetud salapärasest metallist, mida ei söönud rooste, ega sulatanud tuli ja mis oli tugevam ükskõik millisest terasest. Haldjaid huvitas see väga, sest nende käes oli Surematutelt ja Turma Isandatelt päritud päikesetuli, mis sulatas iga aine ning nad oleks saanud tähekivi sepistada. Haldjad läksid Tähejärve äärde, kuid ei suutnud nii sügava vee alt midagi kätte saada. Nõiad, kelle käes oli võim ka vete üle, olid nõus neid aitama tingimusel, et haldjad annavad neile osa päikesetulest. Nad loitsisid järve tühjaks ja haldjad said tähekivi kätte.
Nüüd tõusis aga uus riid, sest ka Tuuleranna rahvas tahtis tähekivist osa saada, kuid haldjad ihkasid kogu varandust omale pidada. Ähvardas puhkeda verevalamine, kuid nõiad, kelle käes oli vägi, kaskisid haldjatel osa saagist inimestele anda. See sünnitas haldjates suure viha nõidade vastu, ent nad olid võimetud loitsude ees, mis olid vanemad kui nemad. Lõpuks andsid nad põlispõhjalastele väikese osa tähekivi ja läksid vihaselt minema. Hiljem olid nad küll põlispõhjalastega kaubavahetuses ja võitlesid tihti samade vaenlastega, kuid hõbehaldjate suhted Tuuleranna inimestega jäid alati jahedateks. Ka nõidade peale pidasid hõbehaldjad vimma, ehkki olid sunnitud nendega pidevalt üheskoos võitlema ja seljad kokku panema, sest vaenlased olid vägevad ja neid oli palju.
Nõiad kinkisid Tuuleranna seppadele päikesetule, kuid hoiatasid neid, et Ülevlaaned ei kuulu neile ja ükski tähekivist taotud relv ei tohi kunagi puudutada siin elavate puude ega loomade külge. Nad seadsid Verejõe piiriks, millest põlispõhjalased üle ei tohtinud tulla. Tuulerannal sepistati hulk sõjariistu, mis muutsid sealse rahva rikkaks ja vägevaks. Nende vald laienes ja nad asusid elama ka Tuulerannast kaugematele aladele. Suur hulk neist rändas välja Tuhande Järve Maale ja asus elama Veteveere nimelisse paika.
Hõbealdjad vedasid oma osa saagist Jõemaale ja ehtasid sinna kõigi aegade suurima ime - Hõbelinna. Sulatades tähekivi päikesetule abil kokku paljude kristallide ja metallidega, sepistasid nad sellest omale nii vahedad relvad, kui sädelevad müürid ja tornid oma linnale. Nad rajasid ka Smaragdlinna Ülevlaante rohelisse rüppe ja sädeleva Teemantlinna Haldjalaantesse. Esimene Hõbelinna valitseja oli Haldjakuningas Eluvalgus ja Hõbelinna rajamisest hakati arvama uut aega peale Turma.
Tähekivi tegi Põhjala rahvad võimsaks. Neliteist aastat peale Hõbelinna rajamist sõlmisid Haldjakuningas Sulavulin, Nõidkuningas Hekros ja Sõjapealik Lord Valev "Põhjala Vennaskonna Leppe".
Selles leppes seisis, et need Põhjala rahvad on omavahel liidus ja abistavad üksteist sõjas. Seal seisis ka, et iga mees on vaba toimima oma tahte järgi ja et iga mees peab austama ning teenima oma hõimu ja oma verd. Kümmekond aastat hiljem ühines "Põhjala Vennaskonna Leppega" ka Tuuleranna Kuningas Murtur Suur.
Põhjala Vennaskonna rahvad alustasid omavahel tihedat kauplemist ja nende jõukus kasvas veelgi. Esialgu liikusid voorid mööda jõgesid, hiljem ka veeteid omavahel ühndavatel maanteedel. Lage piirile ehitati hiiglaslik Idavall, sest krõlide röövretked ulatusid tihti kaugele Põhjala südamesse. Palju linnu asutati, kuulsamad neist põlispõhjalaste Hallilinn ning karuküttide rajatud Tara. Haldjate ja põlispõhjalaste laevad purjetesid üle mere õhtupoolsetele saartele, teisele poole Emajõge ja isegi kaugele edelasse, kus asusid mitmesugused maad nii heledanahaliste kui tumedanahaliste inimestega.
See oli suurim õitseng inimkonna jaoks peale surematute aega, kuid nagu iga inimliku väe läbi sündinud rõõm, oli selline hiilgus üürike. Põlispõhjalased vallutasid tähekivi väe läbi omale palju uusi maid, ehitasid üha enam maju ja suuri laevu ning tapsid metsas hulgaliselt loomi. Lõpuks unustasid nad nõidade keelu ning lõid oma säravad kirved Ülevlaante iidsetesse puudesse, kes olid vanemad kõigist kahel, neljal, kuuel või kaheksal jalal kõndivatest olenditest. Hetkel, mil põlispõhjalase kirves puudutas püha puud, kustus päikesetuli Tuuleranna seppade ääsides ja Põhjala inimeste muistne hiilgus hakkas sellest peale hääbuma.
surelike olendite ja vaimude vahel polnud aga alati nii selge ja loomade puhul polnud haldjad nii kergelt eristatavad. Loomhaldjad olid pigem suured ja võimsad elajad oma hõimu seast, kes ületasid oma liigikaaslasi nii kehalt kui vaimult, saades neid valitsevateks kuningateks. Külvates hirmu oma vaenlaste ja austust kaaslaste hulgas, väljendasid nad loomust ja väge, mis oli omane nende tõule. Loomade enesekeskne teadlikkus oli seni suurim selle ilma olendite seas. Vaatamata sellele või ehk hoopis selle tõttu oli loomade side Ilmaruumi ja vaimse maailmaga ülitugev ja selliseks ta ka alati jäi.
